Minu küsimusele vastamiseks oleks kulunud minut. Nüüd pidin ma mitu kirja ja nemad mitu vastust saatma. Kuna ma vastust ikka ei saanud, olen pahane ja järgmine kord pangakontorisse minnes ülbitsen teenindajaga. Lose-lose situatsioon.

Zombikindlustuse küsimusele vastamiseks oleks samuti vaid paar minutit kulunud. Lihtne “Me ei paku niisugust teenust” vastus oleks kah hädapärast kõlvanud. Mõni teine, palju väiksem ja vähemate töötajatega, firma leidis aega, et helistada, täpsustada ja asjalikke vastuseid anda.

Pikin siia vahele isikliku kogemuse, mille sain töötades meie kaubandusvõrgus.

Mitu minu klienti ei soovinud vahetusraha näha “madalaid kupüüre”.

Nemad olid need, kelle tarbeks neid kupüüre kogutigi.

Miks?

Sest kassajäägis olid nad plussi poolel ja mida rohkem neid oli, seda rohkem oli plussi.

Kuna kassa pidi olema täpselt paigas, siis jäi see pluss kõik üle.

Ja üle ei saanud midagi olla.

Seega pidi see raha kassast lahkuma.

Oletame korraks, et ma mõtlesin selle situatsiooni välja…

For anyone familiar with the older, slower methods of handling currency, computerized counting was revolutionary. At the rate of 72,000 notes an hour, the REI culled bills that were the wrong denomination or positioned incorrectly. It also sorted for fitness, shredded those deemed unfit, and counted and banded fit 100-note straps. If fit, rejected notes could be recirculated, or incinerated if unfit. Bills headed for incineration were also bundled and indentified with a cancellation mark, four squares punched through the notes by a special machine.

http://www.philadelphiafed.org/education/teachers/resources/history-of-currency-counting/#1980