Aastalõpuvirin.

Olen siin varem pikalt kirjutanud sellest, kuidas ma metsas käin. Korjan söödavaid ( näiteks seened ja marjad ) ja mittesöödavaid asju ( näiteks käbid, sammal, oksad, roostes ämbrid, vanad saapad, puukoor ja muu säärane praht).
Viimasel ajal olen ma metsa muidugi väga vähe saanud, kuigi räägitakse, et metsas on seeni. Igal juhul on seenehooaeg läbi ja isadepäeval pidin ma lume alt küüntega puukoort välja kraapima. Õnneks oli oksade korjamine kergem.
Laeng sellest metsaskäigust oli aga väga suur. Siiamaani aitas tugevalt aastalõpudepressiooni vastu võidelda. Siiski tunnen, et oleks vaja pikemat ravikuuri, ma ainult ei suuda kuidagi välja mõelda, mida ma praegu metsas teeksin.

Nimelt on mul olnud ootamatult raske aasta. Olen vahetanud kaks korda töökohta, lapsel pole tervis üldse korras ja auto on kogu aeg katki. No ja peldikupotil murdus loputuskast ära.

Võiks öelda, et ma olen surmani tüdinenud istumiset kusagil arstide uste taga, vaatamisest, kuidas mu väike tütar oksendab. Mulle ei meeldi, kui arst ütleb, et teil on täiesti terve laps, mis sest, et ta oksendab iga kuu, avastada, et autol on järjekordne viga, mis mul mitu päeva sõita ei lase ja ma pean arsti juurde sõitma bussidega ja viitma ühistranspordiga liikudes tundide kaupa aega.
Viimasel ajal on mul tunne, et tasuta arstiabi ongi niiuguseks planeeritud, et sa lõplikult tigedana lähed ja maksad arstile kusagil tasulises kohas. Autot ei parandata sul ka korralikult, et sa ikka varsti samasse kohta tagasi läheksid ja neile jälle ja jälle maksaksid.

Tegelikult pole mu elul muidugi viga midagi. Alates reedeõhtust vältav pidudejada oli lõõgastav. Mul on toredad sõbrad, orhideedekogus jälle kaks “seppa” juures ja täna paistis ju isegi päike sel ajal, kui Haapsalus olime. Nüüd võiks veel lumi ka maha tulla.
Inimene on ikka vist nii loodud, et ta ei saa kohe millegagi rahul olla, ikka on midagi puudu….

Ikkagi ootan ma väga, et see aasta juba ükskord lõpeks.
Ja õnneks pole palju jäänud!