Category: luuletused

Palverändurina elust läbi rändan. Õnnejärelepagejana torman. Ehk kusagil ta on. Igas heledamas kiires otsin teda. Keda? Ikka end. End.

Sajab, sajab, sajab üha! Lume langemise püha! Katab maa ja katab taeva, peidab hetkeks meie vaevad….. Keerleb, langeb, sajab üha… Lume langemise püha….

Üks aasta jällegi on läinud. Ta lahkumist veel keegi pole näinud, sest uue ootel on kõik silmad tulevikku pööranud. Mis head ta tõi? Ei midagi. Vaid loetud päevi sõi. Kui sedagi.

Mis kummaline jõud on hoidmas kinni vanas, ehk juba unustatud ajas, mil ükski tund ei möödund ootuseta selles majas….. Veel nüüdki salasoove kirmeid sest lobudikust leida võib, kus krüsanteem või roos nii puhast õnne tõid… Jah, siit ootus ealeski ei kao. Aeg väsimatult tunde riitadesse laob. Üks päev on jälle vilksamisi mööda läinud. Kui ammu… Continue reading Untitled

Õnn on vaid sähvatus. Siis kukub uks su taga jälle kinni. Ja jahvatab ja jahvatab see veskikivi suur. Sa oled sulet` igavesse ringi. See miski aina rõhub sind ning süütab sildu su teel. Üks paat, näe triivib üle vee. Veel tundi viis on olla teel. KÕIK OTSA SAAB SIIS. KÕIK OTSA SAAB SIIS.

See vaikus oli imeline. Ta nagu ootamatult sõnad huulile mul tõi ja kaugelt, läbi kerge uduvine, hall laas mu hüüust helisema lõi. Suur rahu saabus taas, kui vaikis laanes viimne hääl. Üht inimkogu äkki märkasin ma seismas kesk kasesalu sääl. Ta seisis seal. Me pilgud kohtusid ja nagu hetke kinnituseks ma tundsin käsi oksteks võrsuvat.… Continue reading 29. 12. 1992