Oma viimasest töökohast lahkudes ähvardas mind peaaegu kahe kuu pikkune tööta olek.
Kujutlesin ennast randa päevitama, raamatuid lugema, rattaga sõitma, maale moosi keetma ja rohima, metsa jalutama…
Noh, ka raskusi kujutlesin. Näiteks, et jään raskelt haigeks, aga minu haiguskindlustus on lõppenud, toiduraha enam pole ja lapsed nutavad näljas…. ja veini asemel tuleb osta hoopis…..odekolonni.
Nüüd on siis minu töötuelu viimane reede ja kuidagi hellalt võiks seda aega meenutada. Lihtsalt selle pärast, et ma pole tükk aega nii palju tööd teinud, kui viimase pooleteise kuu jooksul.
Pagan, tööd oli nii palju, et paar puhkepäeva tundus luksus ning pidin nurisema, et ei lasta , krt, korralikult töötu ka olla.
Mis siis on loo moraal.
Eesti Vabariigis küll tööpuudust ei ole.
