Kõrgelt käiv päike ja soojad ilmad sundisid mind kapist oma kergemaid riideid välja otsima. Loomulikult olid nad seal, kus enne, aga selga ei istunud üldse nii, nagu enne.
Huh, jube kuidas nööbid pitsitasid ja pluusid kiskusid….
Päike sulatab küll lumekihi ja jää, aga millegipärast minu talve jooksul kogutud pekki ei hävita.
Igal juhul tundus mulle, et nüüd on viimane aeg asi kätte võtta ja teha midagi oma puusade ümber oleva ujumisrõnga hävitamiseks.
Sain endale koos tellitud terviseajakirjaga dieedinippide brozhüüri, “25 dieeti”, millest leidsin kapsasupidieedi olevat hea alguse minu salenevale teele.
Dieedi väärtus seisneb selles, et sööd suppi ja seda hästi palju, natuke ka muud ning nälga ei pea tundma ja kaal muudkui langeb.
Kogusin selleks siis köögivilju, ikka porrulauguvars, kapsapea, tomatikonservid… ja iga päev sõin ma kommi ja vorsti, et nagu viimsed või nii…. ja ikka läks, et suppi ei keetnud ma ka järgmisel ega ülejärgmisel päeval….
Kuni Haapsalus käies astusin salaja Marge kaalule. Oo jee! Päris kole number oli.
Sellepärast keetsin esmaspäeval potitäie suppi valmis. Mul on viieliitrised potid, aga veerand kapsast ei mahtunud ikka, eks selle panen järgmisesse portsu.
Soh. Sõin siis suppi ja puuvilju, nii palju, kui tahtsin. Lõuna paiku enam niiväga ei tahtnud. Tegin külmkapi ukse lahti. Seal laiutasid kohuke, viinerid, juustuvorst, leivajogurt ja toorjuust.
Ja panin selle ukse jälle kinni.
Ei võtnud. Tegin teed.
Tegin jälle külmkapi ukse lahti. Ikka olid samad asjad seal, oh oi. Ei. Ei võtnud.
Läksin kepikõndi tegema.
Õhtul televiisori ees oli ikka kole nälg. Võtsin siis suppi, rohelise sibulaga. Ikka oli kõht tühi. Sõin veel apelsini ja ühe õuna ja tegin teed.
Enne magamaminekut oli nälg. Lõikusin kolm tomatit ja ei märganudki, kui need ära olin söönud. Teed jõin ka veel.
Kohutav, kui palju me oma elu jooksul toidule mõtleme. Viimase päeva jooksul ma muule polegi mõelnud, kui söögile, söömisele, heale toidule. Ja kui palju meid harjumused mõjutavad! Teleka ees võileib, hommikul kohvikõrvane, väike amps siit, teine sealt.
Tööl sisseharjunud kellaaegade järgi söömine lasteaia kaloraazi järgi…
Teisipäeva hommikul ärkasin näljatundega. Õudne kiusatus oli võileiba süüa, aga ma ei söönud. Jõin kohvi ja sõin keedupeeti, ilgelt nüri, aga nälja kustutas.
Tööl sõin suppi.
Lapsed sõid lõunaks kotlette ja kartuleid, mina helpisin ikka suppi ja sõin oma peete.
Hästi lõhnasid küll need kotletid.
Õhtuoote ajal anti võileibu singi ja kurgiga. Ja ma ei pidanud vastu, sõin oma võileiva pealt singiviilu ära. Issand, küll see oli hea!
Koju jõudes võisin ära süüa ühe küpsetatud kartuli. MA POLE VAREM MIDAGI NII HEAD SÖÖNUD!
Ja mõtlesin, et järgmisel päeval hakkan natuke putru ka sööma.
Sõin hoopis suppi ja puuviljasalatit ning läksin ujulasse.
Ujulas saab kaaluda, ja avastasin rõõmuga, et olen 1,4 kilo väiksemaks jäänud. Supp teeb ikka heab tööd!
Keedan täna uue portsu suppi! Homme võin ära süüa veel kolm banaani, liitri rasvata piima ja loomulikult suppi, suppi ja veekord suppi!
Edu sulle!!! Loodan, et suudad ahvalustele vastu panna!!!
tead, ma mõtlesin ka, et suvised riided ei mahu miskipärast selga ja iga pekivolt paistab õhukeste riiete alt paremini välja. mul juba peaaegu tekkis mõte hakata dieeti pidama, punkte lugema või paastuma. jumal tänatud, merle, et sa olemas oled!!! lugesin sinu juttu ja viskasin selle mõtte ruttu nurka! mis sest kaalust ikka jälgida – seisab voodi all ja ei lähe MITTE KUHUGI! ja pealegi – rannahooaeg läheneb: kõik voldid ja kortsud tuleb siledaks SÜÜA!
Täpselt minu mõte. Parem olla paks ja rõõmus kui kõhn ja kurb, pealegi – kes on hästi söönud, seda külm ei kohuta.