Lasteaiatöös on oma huvitavaid tahke.
Täna ei ole mul plaanis pedagoogikast rääkida.
Peatuksin pikemalt hoopis söögijäägimajandusel.
Oo, vot see on teema, millega ilmselt vähesed on kokku puutunud.
Eelmises töökohas töötades täitis meie päevi pidev probleem, kuhu paigutada järelejäänud toit. Teatavasti pole enam kombeks lapsi sööma sundida ja toidujääke on tihtipeale palju.
Minu rühma söögitädi ütles kohe, et tema koer seda solki ei söö.
(Kui keegi veel ei tea, siis laste järelejäänud toit kaabitakse taldrikutelt väikesesse pange kokku. Pange kaanel on diskreetne kiri JÄÄTMED.)
Mõned kogusid küll.
Muusikaõpetaja tõi oma mollid kohale ( samuti pealkirjastatud) ja tuli ise õhtul järele. Tore.
Mina muidugi uue inimesena teda ei tundnud ja rõõmustasin iga kord, et ahaa, tulid oma Õhtusöögi järele.
Pärast sain teada, et ta põdes seda koeratoidu viimist hirmsasti ja hiilis oma pangedega pimeduse varjus vaikselt kodu poole.
Kord kogunes pangede kaupa ( mingi 3 tk ) borshisuppi ja need pandi pesuköögi ukse ette K. -d ootama. Tema ei saanud aga väravast sisse ja panged jäid nädalavahetuseks välja. Nende päevade sees olid aga vandaalid korraldanud meie lasteaia hoovis joomingu ja ilmselt õhtu ja peo tipuks määrinud seda kena suppi ( ja kõike muud, mis panges oli ) maja seintele.
Niisiis, need kes seda suppi kogusid, pesid seda maja seintelt oma valgete kätega ja vandusid tulist kurja. Jälle oli üks pagana lisatöö selle väikese palga eest.
Mingil hetkel avastas meie proua Juhataja, et koeratoidu kogumine aitab tal kena kopika kokku hoida.
Hakati koguma Juhataja koerale.
Sinna ei tohtinud salatit sisse valada. Järelejäänud salati pidi alati taldrikutest välja sõeluma, et saaks ainult supi või ainult kaste-karul pange. Koerale vitamiinid ei meeldinud.
Loomulikult tekkis sellest kõigest lisapingeid.
Äkki ei jätkunud enam lobi ja Juhataja ütles K.- le, et ta koeratoidu eest lasteaia kööki iga kuu paki kohvi tooks.
Poua K. pole mingi pehmest puust naine. Tema saatis Juhatajale e-maili, kus märkis, et tema koer kohvi ei joo.
Sellest sündis tüli, mis tipnes suure sõimuga meie auväärt lasteasutuse ees.
Sellest peale ei näinud me proua K. d mitu aega.
Selgus, et keegi anonüümne oli talle ikka vahel viinud pange või kaks.
Hommik algas meil alati sellega, et paar õpetaja abi arutasid, kellele ja millisesse pange me siis kogume ja kes selle lobi Juhataja – prouale kabinetti kannab.
See oli tõeliselt värskendav päeva algus, sest nalja sai nende arutelude juures palju. Vahel tundus mulle, et toidujäätmete kogumine on halvanud meie asutuse pedagoogilise töö. Alati võis juhtuda, et vastasrühma vahva söögitädi marssis uksest sisse ja ilma pikema sissejuhatuseta mulle ütles: ” Kurat, vii sina see pang talle ära! Ei mina SINNA küll ei lähe! Viimane kord, kui ma seda sodi kogun!”
Mina muidugi ei läinud kuhugi ja järgmisel hommikul hakkas kogu trall jälle otsast pihta.
Nüüd olen ma veelgi huvitavamas seltskonnas.
Minu uue töökoha õpetaja abi ei tee solgist mingit probleemi.
Kõik selle, mis mis lastest taldrikutele jääb, kaabib ta kokku ja viib koju.
Ja ta ei vii koerale.
Kusjuures, ta näitab mulle alati, et vaata, kui suur ports mul jälle on täna.
Viimasel ajal on mul tekkinud iiveldus, kui `´seda´´ portsu näen.
Mida ma selle jutuga öelda tahan.
Seda, et lapsed on lasteaias hästi söönud.
Tore, kui toitu niisama ära ei viska ja ka koerad kõhu täis saavad.
Issanda loomaaed on ikka suur.
