Ükskord suvel avastasin, et olen tunduvalt erinev, kui ma tahaksin. See, et ma eriline olen, teadsin ma niikuinii, aga see oli juba liig mis liig.
Ühel ilusal augustikuu päeval sõin oma kõhu kõvasti viineripirukaid täis ja seadsin sammud rühma poole. ( Kaalujälgijate rühma siis.)
Nüüd olen juba ammust aega Kaalujälgijate rühma liige ja ei kahetse mitte midagi.
Pigem on need rühmakoosolekud mind mõtlema pannud.
Vahel on mul tunne, et kuulun mingisse “Halleluuja” seltskonda, aga kui mind enesetapule kutsutaks, siis ütleksin, et tänan, ma ei soovi, ma olen kaalujälgija.
Tänan, ma rohkem ei soovi, on mulle pähe taotud minu enda makstud raha eest.
See on tase.
Samas on vägev ette kujutada, kuidas grupp ülekilode all kannatavaid naisterahvaid teeks enesetapu, näiteks Estonia ees Vabariigi aastapäeval .
See juba mõjuks pommina.
Oled ikka kindel, et just Kaalujälgijates käid?
Jutt on küll veidi ~
Käin ikka, omas turvalises rühmas, kuid see ei tähenda, et ma mõelda ei või.
Mõtlen mida tahan.
Mul on täiesti savi kuidas keegi oma kaalu vahib. Kuikeegi saaks oma silmad nii punni kui rinnad, siis lähen ka ise kaalu vahtima.