Täna tahan ma kirjutada sellest, kuidas ma elangi nii, et poleks piinavalt kahju mõttetult elatud aastate pärast.
Uus aasta on alanud mulle erakordselt töörikkalt, ei ole mul sel aastal veel ühtegi niisama istutud päeva.
No esimene jaanuar välja arvatud, aga ka siis vaatasin ma vaikselt, ennast mitte väga palju liigutades filmi “Helisev muusika”. See film oli millegipärast mul veel vaatamata ja vist ka minu tervislikku olukorda arvestades väga liigutav. Pean tunnistama, et lõpus ma nutsin, siis kui pere sakslaste eest põgenema sai ja mägedes matkas. Just selline puhas ja romantiline armastus, nii hästi välja mängitud, ilus muusika ja ilusad inimesed.
Juba teisel jaanuaril hakkasin tööle. Ikka lasteaias nagu alati, kui siis lõuna paiku sain huvitava telefonikõne. Ja selle kõne tulemusena külastasin kolmapäeval Energiakeskust ning kirjutasin selle kohta loo. Kohe samal päeval, pooleteise tunniga. Vot seda lugu siis võitegi Äripäevast lugeda.
Ka neljapäev ja reede möödusid mul lasteaiatööd tehes.
Reede õhtul sain lõpuks aru, millega ma kolmapäeval hakkama olin saanud. Kõigega oli hirmus kiire, mina sebisin, adrenaliin meelekohas tuikamas.
Püstolreporter Merle tuleb, hoidke alt!
Tänasesse päeva mahtus mul väga meeldiv orhideepildistamine väga mõnusas seltskonnas. Homme jällegi plaanin korralikku pikka kepikõndi.
No isegi kui väga norida, ei leia ma oma uue aasta esimeset nädalast midagi sellist, mida kahetseda. Iga veedetud päev on olnud asjalik või siis vähemalt väga meeldiv.
Mul on alati uue aasta alguses suured lootused. Ikka loodan millegipärast, et elu läheb paremaks ja ilusamaks, armastus suuremaks, raha antakse niiama ja kõike muud head. Seenerikast suve loomulikult ka ja seda, et kaotan oma kehakaalust ootamatult 20 kilo.
Selle aasta algus oli kuidagi teistsugune. Esimest korda oma elus tundus mulle uus aasta nagu puhas paberileht, millele ma oma väikese valge käega kirjutan oma lugu. Mis siis, kui kõik polegi nii hea, kui tahaks. Pole vähemalt rumalat ootust, et midagi juhtub iseenesest.
Hakkan vist vanaks jääma.
