Vaatasin, et viimati kirjutasin siia 1.septembril.
Lihtsalt polnud midagi öelda, nagu selles inglise anekdoodis poisi ja shnitsliga….
Aga!
Eelmisel nädalavahetusel käisin rabamatkal.
Eriline oli see matk selle poolest, et kõigest saab rääkida ülivõrdes: ilm oli väga ilus, seltskond oli mõnus, fotokas oli mõnus, jalad märjaks ei saanud, jõhvikaid oli, seeni oli.
No mis sa hing veel ihaldad.
Kõige parem oli veel see, et mu seljavalu jäi sinna rabasse. See on juba peaaegu nii, et rabale haigus, varesele valu, ja kuidas see lugu sealt edasi läks.
Oktoobri lõpus on Jüri Gümnaasiumi aastapäevapidu.
Mina läksin sinna kooli 24 aastat tagasi 2. klassi.
Ja selle kooli lõpetasin 16 aastat tagasi.
Igal juhul on mul siis võimalus oma klassi- ja koolikaaslasi kohata 28. oktoobril.
Kooli kokkutulekud on iga kord kujunenud vägevaks peoks, viimati ei tahetud Antti Kammistet lavalt minema lasta, aga ta ikka läks. Ütles, et temale nüüd aitab ja mingu meie ka ära koju, et aitab küll juba.
(Seekord on diskor Märt Rannamäe, ehk on temal pikem kannatus.)
Pärast jätkus pidu minu vanemate korteris, kuna nemad olid läinud maale asjatama. Loomulikult tuli vaba pleiss kohe ära kasutada. Ja jooki jätkus kauemaks…
