Eile käisin Piletimaailmas piletit ostmas. Kuna minu isal on sünnipäev, mõtlesin talle kinkida piletid mõnele toredale üritusele.
Selgus, et ka piletiost on tõeline ÜRITUS.
Seadsin sammud Kaubamaja Piletimaailma. Seal istus müüja, pilk naelutatud arvutiekraanile. Etteruttavalt pean mainima, et minule ta oma pilku ei naelutanudki.
Tundus hoopis, et ma segasin tal töötegemist, kuna tahtsin piletit osta.
Igale küsimusele vastas ta väikese viivitusega ja mul oli iga kord häbi, et ma üldse midagi küsisin, sest pilku arvutiekraanilt ta tõsta ei suutnud, et mulle otsa vaadata.
Isegi kui ma lõpuks otsustasin, mis pileteid ma soovin, suutis ta need mulle müüa nii, et ma tunnen siiani, milline suur teene mulle osutati.
Piletid visati minu nina alla letile.
Kas me sellist eestit tahtsimegi, kurat küll.
