Käisime vaatamas etendust ” Nafta.”
Kuigi, kui kogu aeg nagunii kirutakse eesti sitta elu ja räägitakse, et ma tarbime palju ja nafta saab varsti otsa ja peagi elame me metsas jälle ja kasvatame endale kartuleid, siis esialgu tundus mulle, et ma ju taha seda kuulata.
See tunne läks õnneks varsti üle, sest videokaamera kasutus oli väga huvitav. See oli põmitud etendusse, näitleja jooksis vahepeal tänavale ja kaamera vahendusel oli näha, kuidas ta seal peksa sai ( küsis tänaval poisikeste käest suitsu…. ).
Ma muidugi ei tea, kuipalju ma vähem tarbima hakkan peale sellist teatrit. Sain hoopis impulsi mõni oma idee julgemalt ellu viia.
Igal juhul kordaläinud õhtu.
Homme võite mind kohata Kevadplummil lastega kliistrit määrimas ja sellesse toiduaineid mätsimas. ( Niipalju siis säästlikust mõtlemisest! )
Ja edaspidi võite neid töid näha Juku Mängumaa seintel!
