Poole kohaga ema.

Peale etenduse GEP vaatamist tekkis mul mitmeid vastakaid mÔtteid.

KĂ”igepealt see, et kas ma ikka sĂŒnnitaksin lapse ainult rahvusliku taastootmise nimel. Milline on naise roll eestis, kas emadust vÀÀrtustatakse vĂ”i vaadatakse kĂ”iki naisi kui rahvuse taastootmise masinaid, et kui ei sĂŒnnita, oled rikkis ja tuleks kĂ”lbmatuna ĂŒhiskonnast evakueerida.

Ühest kĂŒljest on emadus naise loomulik osa ja ma arvan, et naised, kes pole sĂŒnnitanud, tahaksid seda vĂ€ga teha. Kindlasti kunagi, kui leiavad Ă”ige mehe, ravivad ennast terveks, lĂ”petavad kooli jne. KĂŒllap vĂ”ib naine ka sellest sisemiselt katki minna, kui ta lapsi mingil pĂ”hjusel ei saa.

Laste saamine on ju tegelikult bioloogiline protsess. Kui vaadata paljunemist raku tasandil, siis see toimub ju Ă”ige sageli. Kuna paljunemine on inimesele sisse kodeeritud samamoodi nagu kĂ”igele muule elavale meie planeedil, siis miks rÀÀgitakse nĂ€iteks eestlaste vĂ€ljasuremisest kolmekĂŒmne aasta pĂ€rast ja tehakse graafikuid, millest minusugune aru ei saa?

No igatahes ei suudaks ma lihtsalt selle pĂ€rast sĂŒnnitada, et eestlasi rohkem oleks. Lapse saamine on kaunis isiklik asi, kuigi osaval manipuleerimisel vĂ”ib sellest ka riigi asi saada. Praegust poliitikat vaadates on lapse saamine riigi asi seni, kuni sa oled ta Ă€ra sĂŒnnitanud ja lapsega pisut kodus istunud. Kui tahad tagasi ĂŒhiskonda ja tööle, saab riigi osalus lĂ€bi ja laps on tĂ€iesti sinu oma, see puudutab eriti lasteaiakoha saamist. Paljud emad on suletud ringis – oleks vaja tööle minna, aga ei saa, kuna last pole kusagile panna. Vanemapalga lĂ”ppemine ju suisa sunnib tööle minema, kuna on vaja maksta laene ja liisinguid. Pealekauba mĂ”ned vĂ€ikesed isiklikud vajadused nagu söök ja soe vesi. Lasteaiakohti aga pakkuda pole ja lapsehoidjale makstes kaoks mĂ”te tööle minna, kuna enamuse palgast peaks kohe Ă€ra andma.

Töötav ema on veel eraldi teema, sest tööd tehes jÀÀb lastele jube vĂ€he aega. Kas elada napi rahaga ja olla koos lastega vĂ”i teenida piisavalt, kuid veeta vĂ€hem aega koos lastega? Mina tunnen kĂŒll sĂŒĂŒmepiina, kui endale liiga palju kohustusi vĂ”tan ja liiga tihti kodust Ă€ra olen. Samas on mul vĂ€ga raske öelda lapsele, et ta ei saa minna ratsatrenni, kuna mul pole seda tuhandet ĂŒleliigset krooni iga kuu. Rahapuudusel oled justkui kusagile madalamasse kihti surutud. Ometi rÀÀgitakse iga lapse olulisusest ja vĂ”rdsete tingimuste vajadusest.

Eneseteostusvajadus on inimelu loomulik osa. Eks iga inimese valik on, kuidas ta ennast teostab. Osadel kulub kogu energia sooja koha ja kĂ”hutĂ€ie peale, kuid kui need juba olemas, tahaks midagi enamat. Tahaks tööl edu, tahaks olla kuulus. Kas kuulus olemine on nĂŒĂŒd omaette eesmĂ€rk vĂ”i tuleb see eneseteostusega kaasa, ei tea.

Ma imetlen inimesi, kes pĂŒhendumusega oma asju ajavad, pidevalt tööd teevad ja saavutavad edu. Ma imetlen naisi, kes kasvatavad oma lastest korralikud ĂŒhiskonnaliikmed.

Naine, kes teostab ennast emana ja suudab oma ihuviljast inimese kasvatada, on maailmale ju palju andnud.

Kvantiteet ilma kvaliteedita on aga puhas null.

Kahjuks on elu nÀidanud, et kÔrgema haridustasemega vanemad saavad vÀhem lapsi, kui need, kelle haridustee pole nii pikk olnud. Kas inimkonnal on vaja vÀikseid rÀpaseid lapsi suurtes kogustes, kui neist kasvavad pÀtid?

By Merle

JĂ€rjest ja jĂ€rjest kĂ”ik tuleb uuesti me juurde. Uus kevad uus suvi uus kevad uus talv. JĂ€lle ja jĂ€lle elame uesti. Taevas tinahall. Lund kerutab ĂŒmber jalgade. JĂ€lle ja jĂ€lle otsast algame.