Minu eelmine postitus tuli välja nagu vaese inimese karje, stiilis “palun tooge mulle asju mul pole raha neid osta”.
Ega ma mingi asjade maniakk ei ole. Kui ma ütlen, et kinkige mulle ilus talveilm koos lume ja härmatisega, loojuva päikese punase kumaga härmas puude taga, siis seda ei suuda ju keegi.
Paraku.
Mul on meeles üks minu sünnipäeva eelõhtu.
Oli külm ja selge õhtupoolik, mina käisin Köstrimäel suusatamas ( see on üks väike küngas minu vana kodu lähedal, mis aastatega üha madalamaks jääb). Tagasi tulles oli päike juba loojumas. Taevas õhetas läbi härmas puude, lumi krudises ja lõhnas, kui tuppa jõudsin, oli ema koristanud, kütnud ahju ja pliiti ning laual jahtus kohupiimakook. Kõik oli rahulik, soe ja puhas, ema istus naeratades laua ääres.
Ma teadsin, et kusagil riidekapis on minu sünnipäevakingitus peidus, et esikukapis jahedas on kohustuslik alpikannipott, mille vanaema tutvuse kaudu mulle hankinud oli.
See õhtu istub mu hinges siiani.
Soojus, turvatunne, lume ja alpikannide lõhn. Ja tulitavad põsed, mis külmast sooja tulles väga punaseks läksid….
Kurvastusega pean tõdema, et seda õhtupoolikut ma tagasi ei saa, isegi, kui ma selle oma kingituste nimekirja peaksin panema.
Ma muidugi otsin seda tunnet kogu aeg ning neid lõhnu, mis on pärit mu lapsepõlvest.
Külm, lumi ja alpikannid, siis sulav lumi ja päikese käes tilkuvad räästad, vesised samblatükid, millega oli tore mängida.
Mulla lõhn päikese käes, esimese lõokese trillerdus, lumikellukeste rohelised salapärased otsad meie maja ees peenras…..
Õitsev Ungari sirel, toored Valged klaarid.
Tikitud lilled mu sukkpükstel ja naabruses elava joodiku tokerdanud koer.
Kräunuvad kassid kevadöös, kelle pihta isa aknast pangetäie briketti ja pliidipuid viskas ( pärast pidi ta need jälle kokku korjama ja üles teisele korrusele kandma).
Jah.
Sellist talve, nagu praegu, ei mäleta ma oma eluea jooksul. Vähemalt minu sünnipäeval on alati lumi maas olnud. No jääd ikka kusagil on olnud. Ikka on mu külalised pidanud läbi lume sumpama või autodele ise parkimiskohti lumme kaevama. Kord, kui Aarne esimest korda mu sünnipäevale tuli, see oli juba 13 aastat tagasi, olid Jüris kõik muruplatsid jääs ja liivatamata.
Sel aastal hakkasin juba arvama, et pean oma külalised piknikule kutsuma.
Aga ei.
Minu väike sünnipäevaime on ikkagi olemas.
Lund sajab.
Nüüd ongi veel ainult alpikannid puudu.
