Taaskasutuskeskus.

Seletuseks.

Minu vanematel on Järvamaal tore maamaja, saun, ait, kelder, tükk metsa ja põldu. Idüll kaasa arvatud st. linnulaul, metssead, kes me kartuleid nii sügisel kui kevadel üles võtavad, metsmaasikad meie omal metsaraiesmikul…. No ja kõik muu maaelu juurde kuuluv.

Maamaja hea omadus on see, et asjad, mis ajapikku linnaoludes kasutuks muutuvad, saab maale, vana maja suurele pööningule viia või siis kohe sealsamas kasutama hakata. Vanad emailkausid, mahlaaurutaja, potid, pannid, kruusid ja taldrikud, lääpatallatud saapad, vanad kindad, laste väikesed riided, vana voodipesu ja sulepadjad, püksid, millede tagumik kulunud ja nii edasi, ja nii edasi.

Nüüd on meie maja head omadused avastanud mingid teised inimesed, ainult nemad ei kasuta võtit, vaid sõrgkangi.

Esialgu sõid nad külmkapist liha ja salatit, küpsised kadusid koos vaagnaga. Telekast ja kohvimasinast ma ei räägigi. Neid enam pole seal. Ema maalitud pildid kadusid sentelt, kusjuures üks nö päriskunstniku kuivnõela töö jäi seinale ( hea maitse muidugi inimestel.. )

Ära vinnati isegi vana Läti röster, mis saiad mööda kööki laiali lennutas.
Vanad hambaharjad.
Ema prillid.
Taarakott.

Juustunuga, millelt politsei pidi DNA-d otsima, viidi analüüside tarvis minema. Seda pole me ka juba kaks aastat näinud. Ilmselt ei näegi. Selle noaga olid kurikaelad söönud meie heeringat, siis kui nad veel külmkapist süüa said. Talvel pole neil midagi võtta peale rotimürgi, aga seda nad raisad ei söö. On ikka valivad..

Klaasvaagna ja paar kaussi leidsin ma kevadel kulu seest üles , ühed võõrad püksid ka.

Paistb, et meie majakene on kujunenud omalaadseks taaskasutuskeskuseks, kus loosi läheb kõik, mõlkis ja mustaks põlenud potid kaasa arvatud.

Ja mõned asjad tuuakse juurde…

Mul poleks muidugi midagi selle vastu, kui need tüübid ( mõrapead, nagu mu isa ütleb ), iseenesest põlema läheksid.