Tasuta rongisõit!

Eile osalesime oma väikese seltskonnaga tasuta rongisõidul Paldiskisse. Reis oli hoopis keerulisem, kui lihtsalt rongisõit Paldiskisse ja tagasi, see sisaldas ka jalgsimatka poolsaarel giidide juhendamisel.
14 kilomeetrit, liikumiskiirus tunnis 3 km, ohoo.

600 inimest olid end rongi sättinud, niiet kui meie minut enne rongi väljumist rongile jooksime, polnud istekohtadest juttugi, kuid meile Helinaga siiski jagus üks toolike, millelt Helina õnneks varsti tamburisse Marianni juurde läks.

Giid, kelle nimi on Jaan muide, rääkis midagi terve tee, aga me õnneks ei kuulnud ta jutust eriti midagi läbi mootorimüra.

Paldiskis külastasime alustuseks jaamapeldikut, mis on seestpoolt vaatamisväärsus omaette. Üks vähene koht, kus Paldiski on säilitanud omapära! Väärib külastamist kindlasti, kui sinna satute.

Kogu 600 inimeseline mass vajus linna. Giidid röökisid ruuporitesse infot. Kohalikud vaatasid akendest ja rõdult. Võiks öelda, et jube segadus.
Ühtegi kirikusse me trügima ei läinud, sest need on mõeldud väga väikesele seltskonnale.

Maju tehakse Paldiskis korda. Seda linna, mida ma mäletan seitsme aasta tagant, pole peaaegu olemas. Leidsin ainult ühe hea seinajoonistuse. Ja muidugi veel see, et Keskerakonnal ja homoklubil on selles linnas ühine kontor.

Lõpuks saime linnast välja ja matk jätkus mööda pangaäärt Pakri tuletorni poole.

Jälle tuhises meist mööda tädi kontsakingade ja seelikuga, kott käes, juuksed kaunis soengus.
( Paldiskis arvasin ma , et ta on mingi kohalik, kes pahaselt rahvamassi vahel koju üritab saada… ), jalgrattaga mees oli hoopis kadunud.

Nägin üht naist, kelle kontsaking oli rebenenud ja ta üritas kelleltki nööri või paela lantida, et seda jala külge siduda..
No mis õige matkaja sa oled, nöörigi pole kaasa võetud….

Seltskonnad meie ees ja taga arutlemas nähtut.

Ja see jutt. Ma ei saa öelda, et ma räägiksin kogu aeg normaalset juttu, aga ma ei suuda kõndida ja nautida ilusat päeva, kuulates sellist jubedat teksti.
Mulle hakkasid meeldima vaikselt matkavad vanapaarid ja lapsed, kes tormasid ringi ja olid kõigest vaimustatud, kes rõõmustasid pikniku üle ja kividele ronimise üle ja ilusa päeva üle.

Mariann astus sokkide ja botastaga vette, aga ta ei virisenud selle pärast.
Helinat tassisin kukil, kusjuures huvitav oli see, et maas kõndides olid tal väga minoorsed toonid, kuid kukile saades mazoorsed toonid, ta laulis rõõmsalt ja plaksutas käsi. Ilmselt oleksin isegi rõõmus, kui keegi mind läbi jalgsimatka kukil kannaks. Jalad jäid mul ikka päris haigeks.

Peeter esimese ajal ehitatud tuletorni jäänus, vaateplatvorm panga kohal, suurte prozektorite alused, piibeleheväljad, mis nüüd küll kuivanud. Ja tuulepark.

Eemalt paistis see tontlik, suured metallist tiivikud vehklemas põuakumas. Kujutlesin marsalaste lennualuseid tõusmas ja laskumas.
Lähedalt oli mulje veel tugevam, sest tiivikud kohisesid kuidagi ebamaiselt, kuid lendavaid sigareid ja taldrikuid ma ei näinud. Kahjuks.

Oma matka lõpus irdusime me suurest seltskonnast ja olime hoopis rannas. Lapsed tegid mulle kuuma paekivi massaazi, käisime ujumas ja võtsime päikest.

Tagasisõidul oli rong tühjapoolne, ilmselt sai mõned linnainimesed poolsaarele ära eksitatud, nüüd on Tallinnas jälle hingamisruumi rohkem, aga Pakri poolsaare mitteametlike elanike arv suurem.

Ja veel, giid Jaanil oli õhtuks hääl täitsa ära, Aarne nina aga punaseks päevitunud.