Tabamata ime.

Laupäeval külastasime Aarnega Kohvik-kino.

Kino kui selline oli huvitav. Vabas õhkkonnas head friigifilmi nautida, ilma popkorni ja kokakoolata. Väga mõnus.

Eriti lahe oli see, et kardina tagant, mis kattis paremat seina, kostus äkki, peale teist filmi, kärehäälne.” Braavo, braavo, hea film oli!”. Vaheaja saabudes ilmus sealt välja üks väga purjus Von Krahli baari elanik, kui nii võib öelda. See nagu lisas üritusele vürtsi ja usutavust.
Kuna filmideski toimus midagi samalaadset, sobis see kuidagi eriti hästi. Mul tekkis isegi kahtlus, et sellele tüübile makstakse pisut, et ta kino ajal seal aeleks ja kraaksuks. Selleks, et tekkiv tervik oleks täiuslik.

Ei saa me ilma maskottideta.

Filmid, mida vaatasime, on siis E. Vilde ” Tabamata ime. ” ainetel. Kõik omalaadsed, erineva vaatenurga alt tehtud.
Mida vähem materjali, seda suurem on loovus, peaks selle kohta ütlema.

Väga head näitlejatööd.

Mõtlema panid.
Naerma panid.
Meelt lahutasid.

Kas see meie praegune kunstitegemine ongi selline? Kapitalistlik oligarhia määrab kõike? Selline mõte valdas mind peale nende filmide vaatamist. Selles meie maailmas ei muutu ka midagi. Vähemalt Vilde kaasajast siiani siis. Kuigi kõnesolevate filmide tegemise vahendid olid napid.

Kõige rohkem meeldisid mulle Maarja Kõvera ja Maimiku filmid, Maimiku filmis aga Djuud meeste peldikust, eriti vinge jope ja tabletisõrmusega mees, pedantselt pügatud habemega. Superlahe tüüp.

Muidugi, mida ma siin heietan, minge vaadake parem ise.

Selleks tuleb aga eeltööd teha ja piletid varem valmis osta, kuna saal on väike ja kui arvate, et lähete lihtsalt kinno ja jooksete paar mintsi varem kohale ning saate sisse, siis eksite väga. Meiegi ootasime ukse taga lisatoole.

Kena laupäevaõhtu oli.