Koos kevadega tuleb valgus.
Päike käib kõrgemalt ja hommikukohvi saan ma enamasti juua juba koos jumaliku valguse ja linnulauluga. Hommikuid naudin ma üle kõige. Mulle meeldib vaikselt oma mõnusas voodis ärgata, teha kohvi ja seda siis omaette rahulikult nautida.
Kevadised hommikud on minu erinauding. Mida varem, seda parem! Linnud alustavad veel enne mind ja seepärast on hommikukohv minu maakodu trepil üks maailma parimaid asju. Ma kahjuks kõiki lauljaid ei tunne, aga minu erilemmik on metsvint. Kui tema laulab, siis ongi päriskevad käes!
Valgus on vajalik.
Päevast päeva ammutan ma päikesevitamiine, keeran nägu päikese poole, istun liikumatult nagu kevadine rästik ja naudin. Naudin soojust, valgust ja justkui elu uut algust.
Valgus on ka minus eneses.
Viimasel ajal on minusse tekkinud imelisi valguslaike, läbi mille üritan endasse jõuda, ammutada sisemist rahu, maapõuest energiat ja jagada armastuse tunnet.
Minu naba taga on oranz valgus, põlvedes seeest erevalge valgus. Maa sisemusest ammutan punase valgusega füüsilist jõudu.
Ja salamisi tunnete te minu jagatud armastuse tunnet.
Tegelikult armastasin ma teid ka enne joogatrenni minekut, aga nüüd on mu tunne saanud kindla väljundi.
Niisiis, valgust kõigile.
Ja armastust!
