Kui me Marianniga (tütar nr 1) maale maja juurde jõudsime, selgus, et olin võtmed linna maha unustanud. Nii. Mis siis nüüd teha, et kuused, mille järele me tegelikult tulime, metsast siiski kätte saada (loe: maha raiuda).
Korralik otsing maja ja kuuri ümber viis mind roostes lauanoa leidmiseni, mida ma alguses mõtlesin kuuriukse lahtimuukimisel kasutada. Ülejäänud otsing näitas, et puukuuris oli ainult kirvevars ning kõik võimalikud riistad on isal ja emal hoolikalt luku taha pandud. Kuuriust me siiski lahti muukima ei hakanud, oleks kulunud liiga palju aega.
Vaatasime, et naabrid olid kohal, aga see oleks ju samuti tähendanud 20 minutit ajakadu, mida me endale lubada ei saanud. Seega võtsime roostes lauanoa ja põrutasime metsa.
Olen oma emale väga tänulik, et ta noa kuuriseina külge oli unustanud, sest väikeste lilletangidega poleks me kuuski maha saanud raiuda. Seega, tehtud, kuused olemas. Muidugi mitte mingid suured, ikka sellised peenetüvelised ja madalad, mida meil vaja oligi.
Sõitu maale alustasime me kella 12 paiku ning tagasiteel kella vaadates avastasime, et sõit maale, metsaskäik koos kuuskede raiumisega, keldris porgandite võtt ning kell 14.00 olime me juba tagasiteel Paunkülas. SWOT tiim.
Metsaskäigu fenomen minu puhul on kummaline – piisab poolest tunnist ja pea on selge.
Tänase päeva 5 positiivset:
1. Sain kaua magada, pühapäev ikkagi.
2. Edaspidi planeerin lebotamise aja ka pühapäeva
3. Roostes lauanuga võib olla uskumatult vajalik
4. Võitsin süütunde, et ei koristanud
5. Hea, et maamaja võtmed ikka kodus alles olid
