Täna oli minu esimene tööpäev peale üsnagi pikka puhkust. Ilm oli õnneks ka vastav, justkui ma oleksin öelnud, et peale minu puhkust tulgu või veeuputus.
Nojah, kõige rohkem kartsin ma hommikust ärkamist ja muidugi seda, mis mind siiski seal lasteaias ootab. Sada karjuvat last, no või midagi sinnapoole.
Nii see õnneks ikkagi ei olnud.
Mitmed meie rühma lapsed olid niiii rõõmsad, et nad nüüd jälle oma rühmas saavad käia ja kibelesid mulle oma suveseiklustest rääkima.
Keda nõelas mesilane, kes läks ujuma, aga ei ujunud, kes käis Muumimaal ja kohtus Haisuloomaga, kes mängis kodus…
Kallistasid, istusid süles….
Päev möödus oma tavalist rada pidi ning nüüd kodus olles mõtlesin, et olin neist lastest juba natuke puudustki tundnud.
…..
Hommikul on hea,
päeval väga hea,
õhtuti on erakordselt hea.
Võin poris tallata,
Võib vihma kallata,
ikkagi on trallalalaalaaa….
no minu esimene tööpäev pärast mitte nii pikka puhkust ei olnud just nii trallalalalalaa, aga kuidagi turvaliselt rutiinne oli küll :)