Selleks korraks on nädalavahetus jälle läbi. Seekord siis koos eurovisiooni eelvooruga.
Mulle meeldib, et meil ikka selliseid asju korraldatakse, st üritusi, mille telekast vaatamiseks tuleb mõni tore sõber külla kutsuda ja ka näiteks aasta pärast saab arutada, et mäletad seda korda, kui Kreisiraadio lugu võitis ja me pärast karaokesse läksime ja mis sellest kõigest edasi sai.
No igatahes oli see laupäevaõhtu meenutamist väärt mitmes mõttes. Kõigepealt see, et mu sõbranna andis ukse taga kella, mis tähendas seda, et ta oli ennast salamisi alt uksest sisse smugeldanud. Kui ma ukse avasin, oli ta silmnähtavalt endast väljas ja ei suutnud kuidagi rahulikult oodata, kui ma veinipudelit lahti tegin. Selgus, et ta oli välisukse juures kohanud poolpaljast meest. Poolpaljast selles mõttes, et alumine pool oli paljas. See ajas ta otse pudelist veini kulistama. Kuna tegu on siiski elu näinud naisterahvaga, siis tema käitumisest järeldasin, et vaatepilt oli, hmmm, kuidas öelda – hirmus?, õudne?
Ja meie elame siin juba kolm aastat ja kõige teravam elamus on see, et keegi oksendab meie aknad täis… Ei mingeid paljaid mehi ega midagi.
Ja kuidagi hästi sobis selle juurde uudis, et Peeter Oja oma püksid Angelis pidutsedes alla tõmbas. Hihiii!
Nojah, ja nüüd ma ootan siis innukalt seda päris eurovisiooni, kus Kreisiraadio esineb ja Juur ning Kivirähk kommenteerivad.
