Tegelikult käisin filmi vaatamas juba ammu, kuid kirjutada ei tahtnud. Tahtsin, et muljed minus settiksid.
Kui kinost välja tulin, tundus, et autod mürisevad liiga kõvasti, tramm tiriseb liiga valjult, inimesi on liiga palju.
Varem olen seda tunnet tundnud ainult üks kord. See oli siis, kui tulin oma Norra reisilt. Peale seda reisi oli kaunis raske argipäeva tagasi tulla. Nende kahe kogemuse vahe on ainult selles, et reis kestis kümme päeva, aga film kaks tundi…
Lihtsalt veetsin kaks lummavat tundi kinos, sisemiselt ekraanil toimuvale kaasa elades, nii tugevalt, et ununes kõik muu.
Just sellepärast on “Sügisball” hetkel parim film eestis. Minu jaoks.
Selles on kõik justkui paigas. Näitlejate töö on imekspandavalt hea, operaatori töö on hea.
Seekord ei tekkinud vaadates muljet, et saame kokku ja teeme ühe haltuura.
Filmi tüübistik on välja maalitud kaunis peene pintsliga. Nii äratuntav, nii igapäevane.
Kas selline ongi meie igapäevane elu?
Ise selles elades ei mõtle sellele.
Tuul ja udu.
Madalad pilved ja kulu.
Üksindus.
Ma ei tea, miks Õunpuu seda absurdikomöödiaks nimetab. Minu meelest on see kõige kurvem film, mida ma vaadanud olen.
Üksiolek on inimesele ilmselt kõige raskem, üksindusest väljasaamine aga ilmselt veel raskem.
Kõik selle filmi inimtüübid rahmeldavad oma mulli sees sellest välja saamata. Mulle tundub isegi, et neil on küll hirmus raske, aga midagi väga olulist ära ka ei tehta. No ja kui tehakse, siis kuidagi tavapäraselt valesti, nii nagu eestlastele kombeks.
Peale filmivaatamist tundub mulle eriti selgelt, et ma olen õnnelik inimene, sest ma ei ole üksinda.
Mul on sõbrad, mul on abikaasa, kellega on veel millestki rääkida ja koos naerda.
Mul on lapsed.
Mida sa hing oskad veel ihaldada!
Vahel kipub see kõik ununema.
