Hommikul läbi magava linna, libisedes sulaval, lõhnaval lumel. Lumesadu on minu jaoks lummav ja vaigistav – helbed langevad ja katavad maa ning kõige meditatiivsem on see alati novembris. Sõnulseletamatu tunne.
Mis seal ikka, omad valikud on need, mis meid läbi aja juhivad. Enda otsused või otsustamatus, kuidas seda nüüd võtta.
Tänases päevas plaane ei olnud, oli kool. Või siis tegelikult oli plaan väga hea – peale kooli oli plaanis olla plaanitu. Plaanitu olemise juures on parim see, et oled avatud kõigele. Minu valikutest tulenevalt olen avastanud end mõnel päeval nagu lõksust, kinni olevana käskkirjades, aruandluses, arengukavades, tegevuskavades, töögruppides, andmekogudes, eelarves, raamatutes, teaduslikes artiklites, erinevates koolitöödes. Mitte et see mulle ei meeldiks, meeldib väga ning on juba praegu andnud mulle hea hulga uusi teadmisi, uusi toredaid inimesi. Teisalt on aeg, mis siiani oli vaba, väga planeeritud ja tubane. Tahaks metsa põgeneda, aga selle planeerisin ma ka ära – homme on see päev. Õnneks.
Endale aja võtmine elamiseks, olemiseks ja lõdvestumiseks tuleb mul raskelt, kuigi igatsus selle aja järgi on suur. Seepärast naudin ma duši all käimist (täitsa üksi), hammaste pesemist või paari üürikest teadvelolekuminutit enne uinumist. Või hetki, kus olen üksi ja keegi ei taha minult midagi, ei küsi, ei päri, ei oota. Muidugi ma armastan oma peret ja sõpru, nad on parimad. Mõistvad ja toetavad, aga ma ikka põgenen korraks metsa.
Olen endale tänulik, et valisin kooliskäimise ja see tunne on mind ka laupäevahommikuti kell kaheksa läbi linna kõndida aidanud.
Tänase päeva 5 positiivset märkamist:
1. Laupäevahommikune magav linn ja kiire jalutuskäik Kaubamaja juurest kooli
2. 25 minutit trollis, kus saab õppida inglise keele kodutööd
3. Kursusekaaslased, kellega järjest rohkem tuttavaks saan
4. Peigmees, kes peale kooli lõppu mulle vastu tuleb
5. Kodune lounge
Ja selle sügise minu jaoks esimese lumesaju tähistamiseks:
