Möödas on siis see aeg, kui ma sain puhtsüdamlikult öelda, et mul pole mingeid probleeme oma naabritega.
Muidugi on see jätkuvalt nii nendega, kellega jagan ühist esikut. Õnneks.
Kusagil, vist ikka meie peal, on aga asjad läinud õige hulluks.
Juba nädalavahetusel ei saanud me magada, sest keegi vaatas televiisorit ja see kõlas nii, nagu mängiks telekas täiesti tühjas toas. Kostis, justkui oleks tegu vene multikatega. Eks ma kuulasin jupp aega multikaid, aga siis hakkas keegi vastu põrandat toksima. Ilmselt tahtis ta meid rõõmustada ja lootis, et me ennast uimaseks ei maga ning saame hommikut alustada värskelt ja reipalt. Laupäeva hommikul kaheksa paiku. Jee!
Ma pole enam ammu näinud tigedamat abikaasat.
Pühapäeva hommikul nad andestasid meile. Toksimist ei olnud, aga seeest oli mu köögi aknalaud täis oksendatud. Aken ka loomulikult. Ma läksin hommikul oma taimi imetlema, seal naudivad oma uut substraati kaks veenuskinga, kui avastasin, et ei näe enam hästi aknast välja. See oli kartulisalat olnud. Vat kui hästi ikka mõni elab, saab endale lubada head toitu välja oksandada…
Miskipärast hakkan ma mõistma kõige ülemisel korrusel elamise eeliseid. Keegi ei lägasta su aknaid peale tuvide, aga nemad on ju linnukesed ja neile ei saa seda pahaks panna..
Keegi ei koputa su kohal oma puujalaga vastu põrandat ja ainult minu altnaabrid peavad kuulama, kuidas mu lapsed toolidega kolistavad ja teleka heli põhja keeravad.
Tänaseks pole ma veel suutnud akent puhtaks pesta, jube külm on väljas.
Meie naabrid aga ei maga. Nemad räägivad. Vene keeles ja ropult. Täna hommikul olid nad varakult alustanud, mina ärkasin kuue paiku, siis neil sõnelus juba käis. Vahepeal koputati. Kuulsin, kuidas madal naisehääl ütles, et Kostja, Koooostjaaaa, ma ei saa ilma tablettideta! Kooostjaaa! Peale seda hakkas jälle koputamine pihta.
Hakkasin juba mõtlema, et seal hoitakse kedagi vangis ja nüüd üritab ta kopsimisega tähelepanu köita, et altnaabrid kuulevad ja kutsuvad politsei.
Vist kutsungi, kui järgmine kord koputatakse…..
elad pronto all? :)
Mul kodukandis rääkisid naabrid, kuidas nemad avastasid ükskord töölt tulles, et köögiaken on kahtlaselt must… Lähemal vaatlusel tuvastasid, et tegemist on si*aga. Ülemised naabrid on nimelt “hoolikad” koeraomanikud ja vaene koer siis oli suure hädaga tuppa hunniku teinud. Lapsed aga olid taibukad ja viskasid sellesamuse lihtsalt aknast alla. Alumiste naabrite aknalauale. Ja kõige armsam oli see, kuidas hiljem üritasid need ülemised seletada, et vot hoopis minu kass käis aknalaual hädal. Ega kassil ongi ju imekerge kitsal aknalaual end tagumikuga vastu akent keerata ja poole akna kõrgusele oma häda teha. Eriti kui kass on tubli kuuekilone pomm. Osav. Sellest rääkimata, et ta peaks vahepeal ka lendamise selgeks õppima, et sinna aknalauale üldse jõuda.
Naabrid on parimad.
Ja kes see Kostja seal Pronto juures ülbab?
õige küll – minu pea kohal ei trambi keegi!
või siiski. mõnel sinisel esmaspäeva varahommikul kajakad – sellised suured, umbes 100-kilosed raudsaapaid kandvad rajakad, kes kolonnis jalutades arutavad pikemalt ilma ja majandusolude üle.
lisaks sellele on kuulda, kuidas koer kõrvalkorteris ohjeldamatult haugub, kusagil norskab väga jämeda ninaga vanamees ja kusagil harrastatakse hilisõhtuti mingit imelikku mängu, mille tulemusena tekib selline rütmiline kiiksuv heli ja kerget kopsud vastu seina – seda juhtub paar korda nädalas a 15 minutit :)
aga üldiselt saame oma naabritega hästi läbi!
Ma olen siin mõelnud, et milliseid hääli küll MEIE naabrid kuulevad…:)
Vähemalt voodi valisime mittekiiksuva ja oksendame ainult sinna, säästes altnaabrite uusi aknaid.
Minu naaber on täpselt selline kui siin kunagi kirjeldasin: http://ksskss.blogspot.com/2006/05/minu-seksikas-naabripoiss.html
Õnneks muud helid teistest korteritest ei kosta peaaegu kunagi.