Ma pole kunagi, ehk kui, siis puberteet välja arvata, muretsenud oma populaarsuse pärast. Tänaval kõndides ma ei vaja, et inimesed mind lihtsalt niisama kõnetaksid, tuleksid embama ja kätt suruma.
Varem tänaval kõndides mööduti minust nagu mingist tavalisest inimesest, aga täna oli kõik teistmoodi.
Minu vanemate kutsikas oli tõeine atraktsioon!
Väike poeskäik venis kaunis pikaks, kuna kõiki inimesi huvitas väike koer ja mina ka tema seltsis!
Kõige tipuks peatas mind üks ärajoonud näoga mees, kelle kilekotist kumasid Tauruse õlle pudelid. Ta tutvustas ennast, ütles et on kunstnik, PÄRIS kunstnik, mitte mingi “liblikamaalija”.
Vot kunstnikuga kõnelesime me pikemalt ja mitte ainult koerast.
Temal pidavat ikka neid koeraomanikke vaadates mõtlema, et mis nad neist võtavad, võtku endale parem naine, noh või siis mees.
Kunstnik laotas osa oma hingest minu ja koera ette asfaldile, eriti meeldis mulle tema tõdemus, et tal on praegu seitsmes naine, kuna ta on väga raske isiksus. Ja veel mainis seda, et tema esimene naine oli olnud samasugune kena tütarlaps, nagu mina.
Tundus kuidagi, et ta tegi tugevat tibiorgunni ja oli päris imestunud, kui ütlesin, et mul on kaks last ja mees…..ning seepeale lõppes jutt kaunis kähku.
Mis ma siis selle jutuga öelda tahan, on see, et kui te tähelepanu tahate, võtke või laenake endale koer!
no miks sa seda varem ei kirjutanud? minu eriti ilus, armas ja sõbralik koer veetis kaks päeva hotellis selmet oleks aidanud sul tähelepanu võita ja populaarseks saada!!!
Loe mu jutu sissejuhatavat osa.
Pealegi aitab mulle ühe koera tekitatud populaarsusest küll ja pealegi, sinu koeral puudub nunnufaktor, ta on liiga suur.