Pedagoog

Töökohas arvati, et võiksin olla meie lasteaias mentor ning saadeti mind siis mentorite koolitusele.

Olin selle koolituse suhtes väga avatud, ikkagi uued tuuled meie haridussüsteemis, tore kohtuda uute inimestega. Loomulikult soovin olla professionaalne mentor. No igatahes olid mu ootused üles kruvitud.

Ja siis!
Kohale oli tulnud palju inimesi, kes on töötanud lasteaias kakskümmend, kolmkümmend aastat…..
Võrdluseks, et minul jookseb neljas pedagoogiaasta.
Kõige hullem on muidugi see, et ilmselt ei lasta neid oma töökohtades eriti rääkida, võibolla hoitakse oma rühmades isegi luku taga, sest sellist kaagutamist pole ma veel ühelgi koolitusel kuulnud. Sellist irooniat ja oma eluga mitterahul olemist ka mitte.

Osad ei saanud justkui aru, mida grupitöös tegema pidi ja enamus tahtis lihtsalt rääkida.

Seepürast ootan huviga tänast koolipäeva, et kas inimesed said ennast eile maha laadida ja saame ka asjast rääkima hakata või läheb kõik sama rada.

Üks tarkus sai mulle jälle selgemaks.

Rääkimine hõbe, vaikimine kuld.