Lugesin tänasest Äripäevast nupukest, kus kirjutati, et "Eestlased eelistavad infotelefone".
Äsja valminud uuringu kohaselt kasutab paberkandjal infokatalooge 72%, infotelefone 72% ja internetikatalooge 60% 15-74-aastastest eestimaalastest.
Oletades, et 28% eestimaalastest ei otsigi informatsiooni, mis võib arvestades lapsi ja vanureid täiesti tõene olla, siis miks ikkagi on kataloogidel niivõrd suur osakaal?
Tänapäeval on mingi paari tellise suuruse raamatu lappamine ikka üsna mõttetu ettevõtmine. Sellest hoolimata saadavad koostajad neid firmadele ikka mitme kaupa. Lasku parem puudel kasvada.
Samuti on täiesti ebakaval mingi infokataloogi veebilehelt otsimine. Otsingumootorid indekseerivad ka neid infokataloogide lehekülgi, st sisestades mingi vähetuntud firma nime Googlesse on üsna tõenäoliselt esikohal mõne infokataloogi vastav sisekanne. Ja seda kõike ilma ilgemalt suurt hunnikut reklaami vaatamata. Teine hea võimalus firmade kohta andmete leidmiseks on Krediidiinfo.
Kui mul on vaja mingi toote, teenuse või firma kohta infot leida, siis alustan ja lõpetan ma alati internetist. Kui internet vastust ei tea, siis ei ole seda informatsiooni olemas või on see rangelt salastatud. Sellisel juhul ei saa ka infotelefon või kataloog mind aidata.
Infotelefoni kasutamisel on mõtet siis, kui interneti käepärast pole. Ilma internetita situatsioonis on vaja tavaliselt takso kutsuda või teada saada, kas kohalik õllekas on veel lahti. Niisugustel puhkudel on tõesti mugavam infotelefonil ennast taksofirma või õllekaga ühendada lasta.
Ma ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi, kes kasutaks paberist telefonikatalooge. Ise kasutasin telefonikataloogi viimati siis, kui ma veel ahjuküttel elasin. Õhukest paberit oli hea tulehakatuseks kasutada.
Informatsiooni kodu on siin:
WWW.GOOGLE.COM ja WWW.NETI.EE
... ja just niisuguses järjekorras.
Esiteks on kataloog odav. Seda topitakse sulle, seda vedeleb igast kohtades jne. Internet eeldab ligipääsu, mida väga paljudel ei ole. Oluline on, et see ligipääs on ka kogu aeg olemas, kui oled kusagil väljas, siis tihti on lihtsam ligi pääseda kataloogile. Mina kasutan infotelefone ja lasen ennast suunata, aga see teenus eeldab normaalset palka või lahket areveid maksvat tööandjat. Kasutan neid isegi rohkem kui internetti ma arvan. Näiteks Pärnu mnt Peetri Pizza numbrit mul seivitud ei ole, lasen suunata sinna ikka umbes korra-paar kuus.
Raamatkatalooge kasutan välismaal. No ei leia internetist välismaa kohta infot piisavalt, kuna välismaa ei ole Eesti. Viinist ma avatud bonsaipoodi lõpuks ei leidnudki, aga internetis ei old ühtegi, kataloogides oli 3, aga kõik olid tegevuse lõpetand suvehooajaks.
Üldiselt isegi kui on info internetis, siis selle leidmine on jube vaevarikas, kui sihtmärk riigis on mingi jabur dialekt kasutusel, mitte inglise keel. Mis sa ikka teed kui pead elus Lätti või Saksamaale sattuma? Ikka lähed infopunkti ja palud neil kataloogi lapata.
Viiu kasutas teisipäeval telefonikataloogi sotsameti numbri leidmiseks. Internet ajas jura ja andis kehtetuid numbreid. Häbi Sotsiaalministeeriumile, et nad infot ei uuenda, aga” telliskivist “sain abi.