Eelmise nädala lõpus ja selle nädalal alguses läbis jooksvalt meediat teema, et Töötukassa ei pruugi ühel momendil endaga hakkama saada ning ainuvõimalik lahendus on töötuskindlustusmakse tõstmine.
Kunagi hiilgas üks sotsiaalminister (kelle nime ma praegu momendil ei mäleta) avaldusega, et sotsiaalkindlustusmaksu määra tuleb tõsta. Põhjenduseks kõlbas väide, et seda makssumäära pole kunagi varem tõstetud. Haige – kas pole?
Aeg-ajalt ikka kostab kaeblikke hüüdeid, et kellelgi on kulud liiga kõrged ning see tähendab, et hinda peab tõstma. Sageli põhjendadatakse mis iganes hinnatõusu energia (elekter, gaas, bensiin...) hinnatõusuga. Aga loomulikult on see vaid ettekääne, mitte asjade tegelik põhjus.
Aga mis juhtuks siis, kui näiteks Arco Vara või Olympic Casino teataks, et sadadesse miljonitesse kroonidesse tõusnud kahjumi katteks tõstaksid nad hindu? See oleks enesetapp. Meedia ja kliendid sööksid need eraettevõtted elusalt. Ja siis hääletaksid jalgadega ehk ostaksid oma kaupu-teenuseid konkurentide käest, kes selliste idiootsete avadustega ei esine.
Peetakse loomulikuks, et eraettevõte peab hiilgeaegadel teenitud kasumi "kompenseerimiseks" kahjumiga hakkama saama. Oluline on jätkusuutlikkus ja kahjumlikel aegadel ette näha, kas ettevõte tulevikus suudab taas kord kasumlikult tegutseda.
Monopoolsed-mafioossed struktuurid aga on paraku sellised, et need peavad kasumis olema kogu aeg. Näiteks siis eeltoodud töötuskindlustus. Või näiteks Tallinna Vesi, millele igast tarbija poolt makstud kroonist läks 2008. aastal pool kasumiks.
Selliseid töötuskindustusi ja ja muid monopoliste võib aga pidada maffiaks, kellele kasum peab olema garanteeritud. Tulge maa peale – teie maailma päike ei saa olla soojem, kui muudel inimestel Küsimus seisneb selles, kas peaks tolereerima selliseid väiteid, kus mõni arvab, et ka kõige halvematel aegadel peab tema kasumit teenima? Või peaks Töötukassa juhi välja vahetama sellise persooni vastu, kes suudab maffiabossi asemel asjalikult käituda ja maksutõusu asemel konstruktiivsed lahendused välja töötada?
Selle postituse on kirjutanud anonüümseks jääda soovinud külalispostitaja.
Tahad minu blogis oma teksti avaldada? Loe: Külalispostitused minu blogis - tahad ka?
Esiteks on töötuid märksa rohkem kui varem, TK eelarve koostati aga poliitikute poolt heaks kiidetud majandusprognooside põhjal. Teiseks pandi TK kaela alates maist ka tööturuameti funktsioonid. Erinevalt eraettevõttest ei otsusta TK oma väljaminekuid ise, need on seadusega kindlaks määratud. See tähendab, et igal töötuskindlustusmaksu maksnud inimesel on õigus töötuks jäädes sealt oma raha tagasi nõuda, rääkimata koolitustest, konsultatsioonidest ja millest iganes veel. TK võib kyll muuta ennast nii efektiivseks kui soovib, ent põhikulusid ta omaaalgatuslikult kärpida ei saa.
Isegi kui meil oleks eratöötuskindlustus, peaks riik seda oma vahenditega tagama. Vastasel juhul võiks mõni kindlustusfirma kriisiajal pankrotti minna, töötud jääksid rahata ning valitsus kukuks nagu ladvaõun. Kulud oleksid suuremad, tulu ei miskit. Nii et töötukassat monopolistlikus kasumiihas syydistada on kaunikesti arulage.
keegi pole eestis harjunud mõttega, et ta peab endale ravi, koolituse, turvalisuse või tänaval liiklemise eest isiklikku rahafondi koguma. kui nüüd riik kõigi wannabe tõusikute soovi kohaselt jätaks maksude kogumise ära, et ettevõtlust edendada ja et inimestele rohkem raha kätte jääks, ei saaks ta ju nende – eestis harjumuspäraste tasuta – teenuste eest maksta. kes ise pole omale raha koguda taibanud arstiabi ei saa, koolis käia ei saa, töötuks jäädes kompensatsiooni ei saa. kellel on isiklik fond nende asjade tarbeks?
Töötuskindlustus ei pea igal ajal kasumis olema, küll aga suutma ka halbadel aegadel seaduses ette nähtud hüvitised välja maksma. Selles on kindel vahe.