Teisipäevasel blogijate kohtumisel Altexis rääkis Robin mulle niisugust lugu, et ühel kenal päeval oli ta Nõmmel ringi käies leidnud maast minu visiitkardi. Edasi minnes tuli natukese aja pärast järgmine ja siis järgmine ja nii edasi. Tema olla mõelnud, et ma tegelen mingi eriti vinge turundusega. :)
Tegelikult polnud asi kahjuks üldse nii. Asi selles, et lastega Männi pargis turnides oli mu visiitkaardihoidja taskust välja kukkunud. Mingi marakratt oli selle siis vist leidnud ja kaardid ükshaaval tänavale loopinud.
Kui ma leiaksin paki kellegi visiitkaarte, siis ma vist võtaksin kaardil olevatel andmetel leiutasu lootuses ühendust, mitte ei loobiks neid tänavale maha.
Nüüd võib vabalt nii olla, et Nõmmel on üks kojamees, kes on minu peale hästi kuri.
väga hea :-). kusjuures me kaalusime oma mänguasjafirmaga (www.lustimaa.ee) mõni aeg tagasi tõsiselt, et kas mitte ei võiks nn visiitkaardi turundust teha. meie idee oli küll firma üldkaarte levitada näiteks raamatupoes lastevanematele suunatud raamatute vahel. aga kartsime, et apollo ja/või rahva raamat on pärast kole kuri :-).