Evelyn Sepp kirjutab oma blogis, et ta on seoses eesti Posti poolt pakutava kiirlaenu-tuvastamise teenusega saatnud hulga küsimusi Eesti Posti üldkoosolekule ja majandusminister Juhan Partsile.
Mulle hakkas tema blogis eriti silma 4. küsimus:
4. Kiirlaenu teenus kui selline kuulub ilmselt liigkasuteenimisena määratletava äritegevuse alla. Teatavasti on see vastavalt võlaõigusseadusele, lubamatu. Kuidas kavatsete ministrina seista sellise ebaseadusliku äritegevuse piiramise eest?
Võtsin Võlaõigusseaduse lahti ja hakkasin otsima, et kus see koht on, mis "liigkasuteenimise" ära keelab. Kahjuks ei leidnud.
Terminit "liigkasu" ei ole selles seaduses kasutatud. Proovisin veel mitmeid termineid ja leidsin ainult paragrahvi 42 "Tüüptingimuste tühisus", mis ütleb nii:
(1) Tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele.
(2) Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õigusi ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimust ei vaadelda ebamõistlikult kahjustavana, kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu väärtuse suhet.
Mina saan sellest nii aru, et mul on õigus müüa ükskõik mida ükskõik millise hinnaga.
SMS-laenu kohta öeldakse, et sellel on liiga kõrged intressid. Intressid ja käsitlustasu ongi minumeelest see "hind", mida raha kasutamise eest maksma peab. Seega peaks justkui kõik korras olema.
Seadusevastaseks võib vist kvalifitseerida ikka sama paragrahv 42 alusel rämedad lepingutrahvid:
(3) Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega:
...
5) nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust;
...
Vaatasin mõnede kiirlaenupakkujate kodukaid ja leidsin, et trahv on 0.75% kuni 2.5% tähtaegselt tasumata summalt päevas millele lisandub leppetrahv 500 krooni või koguni 30% kuni 50% tasumata summalt. Kas see on ebamõistlik? Mulle tundub, et on küll.
Seega olen täiesti nõus, et kiirlaenu andjad on oma trahvidega koledad röövlid. Seda, et seadus keelaks oma toodet või teenust rämeda vaheltkasuga müüa, st liigkasu võtta, ei leidnud.
Kahjuks ma ei ole jurist ja võisin kõigest ka täiesti valesti aru saada. Võibolla ei osanud ma õigeid sõnu ja väljendeid otsida. Terve seaduse läbilugemist ei tahtnud samuti ette võtta. Kui Evelyn oma vastused kätte saab, siis ootan huviga nende avaldamist tema blogis.
Niisiis, kas Võlaõigusseadus keelab liigkasuvõtmise?
Ära nüüd nori, vaene naine ajas lihtsalt sassi – hoopis koraan keelab liigkasuvõtmise. Ja sina nüüd närid selle ühe sõna kallal.
Mina ei tahtnud küll Evelyn Sepa kohta midagi halvasti öelda. Seda väidet, et liigkasuvõtmine on seadusevastane, olen ka varem mujalt kuulnud.
Tahaks nüüd lõpuks teada, et kas mõni seadus niisugust asja reguleerib või mitte. Tema ütles, et Võlaõigusseadus. Mina sealt ei osanud leida.
Tarbijakrediidi direktiivi koosolekutelt Brüsselis on mul meelde jäänud, et osades Euroopa riikides on tõepoolest liigkasuvõtmine seadusega keelatud. Sisuliselt tähendab see, et seaduses on kirjas, missugune on kõrgeim intress, millega laenu on lubatud anda.
Nende riikidega (miskipärast tulevad meelde näiteks Prantsusmaa ja Itaalia, aga ei julge väita) võrreldes Eestis muidugi “liigkasuvõtmist keelavat” seadusesätet pole.
Ei viitsinud kõll VÕS-i sirvida, aga ehk leiab sealt mõne sätte, mis keelab heade kommete või moraali vastased lepingutingimused.
(Kui ma ei eksi, siis koraan keelab üldse laenamise pealt kasumi teenimise. Seepärast on popimates maades (nt UK) juba eraldi islamiusulistele mõeldud finantstooted kasutusele võetud, nn islamic mortgages jmt.)
Minumeelest need kiirlaenu andjad ei võtagi intressi. See, mis kättesaadud summale lisaks tagasi tuleb maksta, on neil vist “käsitlustasu”.
Kahtlustan, et SMS-laenu andjate näol tegemist võib olla islamiäärmuslastega kes elavad rangelt koraani järgi. :)
Te olete õigel järjel. Minu arust on kah kiirlaenud inimlikult liigkasuvõtmine. Ma arvan, et riik peaks sellise tegevuse seadusega ära piirama. Näiteks, rahalaenudel (kiirlaenudel) ei tohi intress ületada 20% aastas. Samas ei tohi teenusepakkuja lisada viivist rohkem kui 25% võla suurusest (s.h. igasugued teenustasud)
Tegelikult olen ma igasuguste riiklike piirangute vastu: nii palju, kui vajalik, nii vähe, kui võimalik.