Möödunud loomakaitsepäev

Madu ussEile oli loomakaitsepäev. Eesti blogidest võis lugeda üleskutseid raha annetamiseks hulkuvate loomade abistamiseks, allkirja andmiseks ja nii edasi. Minu meelest on see vale.

Mina arvan, et hulkuva looma kõige parem kaitse on tema viivitamatu mahalöömine. “Mahalöömine” peaks loomulikult toimuma kuidagi “viisakalt”, no näiteks süsti või tabletiga. Niipalju, kui ma neid hulkuvate loomade varjupaiku telekast näinud olen, ei ole loomal seal olemine küll mingi meelakkumine ja loomade varjupaigas pidamine on pigem rohkem loomapiinamine, kui tema valutu teise ilma saatmine.

Igatahes ei kavatse ma mitte kunagi annetada mitte sentigi ega anda ühtegi toetusallkirja ühelegi organisatsioonile, mis üritab hulkuvaid loomi elus hoida. Hulkuvate loomade humaanse hävitamise nimel oleksin võibolla isegi toetuseks valmis.

Samas ma olen nõus, et inimesi, kes looma hülgavad ja tänavale saadavad, peaks karmilt karistama. Teisest küljest, kui lugeda meie igapäevaseid päevauudiseid, siis mulle tundub, et loomade kaitsmine ei ole võibolla kõige tähtsam asi, kuhu raha ja energiat suunata.

Keda huvitab, siis mul endal ei ole ühtegi kodulooma. Ehkki laste pärast võiks olla, ei ole ma siiski nõus loomi koju võtma. Lihtsalt selle pärast, et ma ei ole kindel, sellel loomal elu ka tõesti hea saaks olema ja keegi tema eest korralikult hoolitseks.

* * *

Täna on õpetajatepäev. Tervitused kõigile õpetajatele! Kui keegi õpetajate varjupaigale toetusallkirja tahab, siis minu käest võib saada. :)

Sildid: #, #, #, #
4 comments on “Möödunud loomakaitsepäev
  1. Merle ütleb:

    Kas sa õpetajatele varjupaika ka pakud?

  2. Tanel ütleb:

    No aga viime selle hulkumise mõtte natuke edasi, et asjale perspektiivi anda. Kui näiteks kellegi lapsed lähevad hulkuma või mõni inimene satub kodutuks, kas siis oleks ka kõige õigem ta koheselt “maha lüüa”, selle asemel et ta rehabiliteerida ning leida uus kodu?

    Hoiupaigad on vajalikud selleks, et loomale oleks võimalik leida uus kodu. Tapmine ei lahenda kuidagi probleemi, et inimesed võtavad tagajärgedele mõtlemata endale koduloomi, ei suuda nende eest hoolitseda, ning loomad satuvad tänavale. Samuti ei lahenda tapmine liigse loomade paljunemise probleemi. Mõlema probleemi lahendused on tegelikult üsna ilmsed: absoluutselt kõik koduloomad peaks olema registreeritud mingis keskses, avalikus andmebaasis, et loomade “omamine” oleks läbipaistev ning kõigi poolt kontrollitav. Liigse paljunemise vastu aitab aga steriliseerimine ja kastreerimine.

    Ja tõesti, kõige kindlam variant oleks koduloomi üldse mitte võtta. Aga olemasolevate, inimeste hoolimatuse tõttu hätta sattunud loomade probleemi see kuidagi ei lahenda. Tapmine ei ole kellegi huvide kaitse, sest ignoreerib iga elusolendi väga põhilisi õigusi ja huve: õigust ja huvi olla elus ning omada keha, sõltumata sellest, kas see on kellelegi kasulik või mis mulje see kellelegi telekast jätab. Kui me jätkame loomade kohtlemist asjadena, uudisena, meelelahutusena, siis pole mingit lootust, et asjad paranevad.

    Mis puutub sellesse, kas loomade kaitsmine on valdkond, kuhu peaks raha ja energiat suunama, siis iga ühiskonna moraalset arengut peegeldab paratamatult ka see, kuidas ta kohtleb endast nõrgemaid. Näeme hästi, kuidas represseerivates ühiskondades väljendub see “soovimatute” elusolendite mõrvamises ja heaoluühiskondades erinevate vähemusgruppide kaitses.

    Eks see, kuhu keegi oma raha ja energia suunab, ole suuresti ka tema isiklik asi. Riiklikul tasandil ei saa aga ühiskonna erinevaid kihte lihtsalt ignoreerida ja pidada üht probleemi teisest tähtsamaks. Mulle tundub, et ka üleskutsed mitte tegeleda loomakaitsega peegeldavad seda mõtteviisi, mille järgi loomad on lihtsalt asjad, mööbel, muru. Mis neist ikka kaitsta jne.

    Läbi loomakaitse areneb ja teravdub ka inimühiskonna moraalne pale. Sestap on loomade, aga üleüldse rõhutute, kodutute, vaimselt nõrgemate jne vähemusgruppide kaitse absoluutselt vajalik. Valdkondi, kuhu raha pumbata, et inimeste heaolu parandada, võime leida lõputult. On ju ilmselge, et inimeste isu parema elu järele ei lõpe eal..

  3. Aarne ütleb:

    Ma ei arva, et loomadel ja taimedel on või peaksid olema samasugused õigused, nagu inimestel.

  4. lipelgas ütleb:

    hulkuvate loomade suurim vaenlane on inimene ise. jätke hulkuvad loomad rahule ja nad elavad palju paremini.

    selguse mõttes lisan, et omal kodus hästi hoolitsetud krants, kelle sõbralikkust ka käesoleva blogi omanik võib tõendada.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*