Ma olen küll väga spordikauge inimene aga ühtteist möödunud olümpiamängudest olen minagi kuulnud. Eesti sportlased olla raske papi eest Kanadas turismireisil käinud ja spordivõistlustel lihtsalt distantsid läbi löntsinud.
Niisugused nõrgad sportlased ei õigustavat neile pandud usaldust ja reisile kulutatud raha.
Lahendus niisugusele probleemile oleks tegelikult väga lihtne.
Iga olümpiaala tugevamate maailma tegijate võimed on ju umbkaudu teada. Nüüd tasuks neid numbreid võrrelda meie sportlaste omadega. Kui meie oma numbrid on tunduvalt halvemad, siis ei peaks seda sportlast olümpiale saatma. Harjutagu enne, kui meestega rinda pistma läheb. Sport on ju väga lihtsalt mõõdetav asi: kes kiiremini finišisse jõuab, ongi võitja ja teised on kaotajad.
See on nii geniaalselt lihtne, et ma täiesti mõistan, et spordiametnikud niisuguse asja peal pole tulnud. Käesolevaga annetan selle idee täiesti tasuta Eesti Olümpiakomiteele. Niisugust ideed annaks kõigi rahvusvaheliste spordivõistluste ja -alade juures rakendada.
Teine võimalus oleks, et kui sportlane suudab distantsi vähegi mõistliku aja jooksul läbida, siis saaks ta oma raha eest, mitte maksumaksja tasku arvel, suurvõistlusel osaleda.
Kolmandaks variandiks oleks, et kõik, kes jäävad näiteks viieteistkümnendast kohast tahapoole, maksavad oma osalemiskulud ise. See vast paneks sportlase tõsiselt mõtlema, et kas on ikka nii väga vaja sinna kohale minna naljatama.
* * *
Mis see minu asi üldse on, kui ma spordi vastu nagunii huvi ei tunne? Need paganama amatöörid käivad olümpial ju minu raha eest ja ma olen vähemalt selle raha osas, mille ma riigile olen maksnud, igavene kooner. Seda raha annaks palju paremini kusagil mujal kasutada. Mul pole mingeid andmeid ja ma ei viitsi otsida ka, kui suured Eesti sportlaste olümpial osalemise kulud olid, aga kui see raha oleks kulutatud näiteks lumerookimisele ja äraveole, oleks ma rõõmsam olnud.
Mmm … sa põhimõtteliselt teed ettepaneku saata edaspidi olümpiamängudele ainult neid, kes on eelnevalt olümpiamänge võitnud? Ning saata ainult nendele võistlustele, kus kliima ja muud tingimused on murumütsimaaga identsed? Või et veel parem on sinna kedagi mitte saata, sest kui keegi kohale ei tule, siis ei tule ka kaotusi ning rehepapiloogika ütleb, et kes ei kaota on võidumees?
Mida sa aga ilmselt ei tea, on see, et enamus sportlasi lähevad sinna oma ja sponsorite kulu ja kirjadega. Mõningane riigipoolne toetus on ka, kuid riigi poolt makstakse kinni hoopis näiteks rahvusringhäälingu ajakirjanike kohalesõit, samuti erinevate funktsionääride “visiidid” üritusele.
Mitte võitjaid, vaid lihtsalt neid, kes mingi tulemuse toovad. Kui me teame, et maailma esimene sportlane sõidab 10km ajaga 10 minutit, siis pole Eestist mõtet saata meest, kes sõidab 20 minutit.
Ajakirjanikud peaks ju raha oma väljaandelt saama aga lihtsalt asjamehed võiks küll oma raha eest käia või siis kodus asja telekast vaadata.
Ja mitte ainult raha! See turismireis ei ole tavaline, et pärast seda lähed tööle või oled niisama lõbus. Nende noorte inimeste elud on rikutud ja nad peavad veel aastaid nüüd selle eest ringi sörkima, et seal käisid.
Lumekoristusse ei oleks pidanud suunama mitte ainult raha, vaid just need tublid eesti inimesed!
Ja Pronto, enne kui praalid süvene ikka spordi rahastamisesse. Muidugi on seal ka sponsorite raha, aga ikka vähem kui Aarne oma.
Seda küll, kuid vaata parem seda, keda ja kuidas riigi poolt rahastati. See pole mitte ainult meil nii. Olümpiamängude teine ešelon on n.ö. erategijad, kes oma raha eest sinna sõidavad ja nii on see kõikides riikides. Pealegi, see kulu, mis nende endi peale kulub on ju tegelikult marginaalne.
Aga tuleme asja juurde tagasi. Olümpia (või MM karikaetapp, vahet ju sisuliselt pole), on sisuliselt proovikivi ja praktiline kool. ABSOLUUTSELT KÕIK Eestile medali toonud tegelased ei teinud seda oma esimesel suurvõistlusel. Oma esimestel katsetel olid nad needsamas löntsijad, keda Aarne näha ei taha. Nad on tippu jõudnud seetõttu, et neil anti võimalus. Omamoodi on see täpselt nii lastegagi — võib ju alati sünnitusmajas targa näoga lapsele pilgu peale visata ja öelda, et see laps nüüd küll kooli kuldmedaliga ei lõpeta, anname ta parem lastekodusse, sest nii hoiame miljoni kokku. Aga ei tehta ju nii.
Üldiselt selleks, et Olümpiale saada on vaja täita normatiiv. See ongi kriteeriumiks, et meiesuguseid luusereid ja löntsijaid sinna ei lastaks. Normatiivi täitmine näitab, et inimesel on maailma tippude hulka asja ja kui sinna ainult kindlaid medalipretendente saata, siis oleks igal spordialal vaid kolm osavõtjat. Või miks sedagi, miks mitte mingi süsteemiga lihtsalt kokku leppida, kes võidab ja medalid DHL-iga ära saata. Sitaks hoiaks nii raha kokku.
Sellisel juhul on need normatiivid liiga madalad.
Nagu ma ütlesin võiks ju siis normatiivid panna kohe sellised, et ainult kolm osavõtjat igalt alalt need ületab. Teistel polegi mõtet ju niikuinii kohale sõita ja kokkuhoitud raha eest saaks osta neegripoistele roppu moodi kukekommi.
Mul on tegelikult veel parem idee – ärme kuluta üldse raha mingitele nõmedatele spordimängudele ja parem loosime, kes saab esimese, kes teise ja kes kolmanda koha :)
See idee väärib tõsisemat kaalumist.