Mida aeg edasi, seda vähem ma viitsin blogida. Tippkuudel olen ma üle 40 postituse kirjutanud aga nüüd järjest vähem ja vähem. Näiteks Juunis suutsin ma kõigest 16 posti valmis kirjutada, mais 19 ja aprillis 23. Praegu on juuli juba lõppemas aga käesolev postitus on alles 14. ja neistki 4 on iganädalased Twitteri kokkuvõtted.
Eelmise aasta kokkuvõtet tehes avastasin, et ma olen kirjutanud keskmiselt 34 postitust kuus.
Blogfestil kuulsin, et näiteks BLOG.station arvestab aktiivsena blogi, kus viimane postitus on ilmunud vähem, kui 6 kuud tagasi. Mulle tundub see kuidagi liiga pika ajana.
Kui tihedalt peaks ühes blogis postitusi ilmuma, et seda aktiivseks saaks pidada ning blogi pidaja end ausa näoga blogijaks võiks tituleerida?
Küsimusele vastates: Sa oled blogija ja sellest enam lahti ei saa. :D
Juhul, kui kustutad kõik sissekanded ära ja enam ei kirjuta ühtki blogi, kannad sellest hoolimata blogija aukartustäratavat tiitlit.
Juhan Liiv on eredamaid näiteid: oma hullumeelsuses põletas ta oma luuletused ja jutukesed ära, ega ta sellepärast minevikuhõlma vajunud…
Kui ma oleks praegu keevitaja ja mõne aja pärast enam ei keevitaks, siis ma ju poleks enam keevitaja? Mis siis, et minu keevitatud asjad endiselt koos püsivad?
Ma arvan, et kord nädalas ilmuv pikem analüüs ja kokkuvõte on minimaalne, mis hoiab blogijat vormis. Kui on väärt kirjutaja, siis teeks erandi, et kord kuus. Aga ma pean ka väga lugu mõnedest päevakajalistest blogidest.
Palju oleneb sisust ja blogi tüübist. Jakob Nielsen avaldab oma Alertbox’is jämedalt 2 artiklit kuus ja see ei tundu kriitiliselt vähe. Sisu on analüüsiv, tugineb andmetele reaalsest elust – sellise postituse kirjutamine võtab aega, aga veel enam kulub eeltöö peale.
Sama valdkonna teiseks näiteks toon 52 Weeks of UX lehe, mis avaldab rangelt iga nädal 2 uut artiklit. Tihedamini ei kujutaks ette.
Tahan öelda, et oluline on kvaliteetne sisu, mitte postituste arv aastas/kuus/nädalas.
Sellest hoolimata ei saa pooleaastaste pauside tagant midagi kirjutades end aktiivseks blogijaks tituleerida, see on jabur. Korra kuus ikka peaks, vähemalt.
Hüütakse ka endiseid presidente surmani presidendiks :-P
Ei tahaks väita, et näiteks Peeter Marvet blogija poleks, ehkki ta praegu enam kirjutab vaid siis kui tal enda arust midagi väga olulist öelda on ehk mõned korrad aastas. Aktiivne blogija ta enam ei ole, kuid blogija ikka.
Kirjanik jääb kirjanikuks surmani ja isegi pärast surma, ehkki ei pruugi aastakümneid midagi juurde ilmutada. Oluline pole postituste sagedus, mis enamasti ka kõigub. Ise olen mõnel periodil ühes päevas rohkem kirjutanud kui praegu nädalas. Maksab järjepidavus: see pole veel blogija, kes elus ühe või kaks postitust avaldab ja siis oma blogi unarusse jätab. See aga kindlasti, kes aastaid asja kallal nokitsenud, kuid mõnel ajal ei leia midagi tarka öelda.
Ma siiski võrdleks blogijat pigem ajakirjaniku kui kirjanikuga. Kui ajakirjanik hakkab keevitajaks, siis ta pole enam ajakirjanik.
Benjamin Franklin oli mitmekülgne inime.
Kuskilt lugesin, et alati oli ta kirjadele alla kirjutanud “B.Franklin, trükkal”.
Nõnna, et oled see, kes sa olla tahad/soovid…
ma ei ütleks, et ma blogimisest väsinud oleks, aga minulgi sama asi, ei ole sellist entusiasmi enam. mötlesin ükspäev blogija staatust.
siis kui blogi tehakse, ollakse sellises “lapsepõlve”ärevuses ja põnevuses, kas keegi ikka loeb ja appi, ma kirjutan ja oi, kui tore. saadakse omasuguseid mängukaaslasi
siis tuleb “teisemlise iga”. öeldakse palju, karjutakse võimalikult palju kommentaarides kaasa, kirjutatakse uljalt ja palju.
“varajane täiskavanu iga”. teatakse ja tuntakse blogimaailma, teatakse mida tohib ja mida ei, kirjutatakse endiselt aktiivselt, aga iga kirjutise ja kommentaari peale ei vihastata ega põeta enam.
“täiskasvanud blogija” saavutanud staatuse teiste seas, teda tuntakse stiili ja kommentaaride põhjal. ta on teinud endale näo.
kirjutab siis kui viitsib või kui midagi öelda on. muigab noorte ja ärevate peale, kes alles leiavad end siin blogimaailmas ja meenutab heldinult seda ärevuse aega, mil ise veel noor blogija oli.
“rauk blogija” käib paar korda aastas vaatamas, mis toimub, kirjutab ehk üks kaks postitust, mille sõnum on enamasti- ei viitsi enam, olid ajad…
“surnud blogija” on kas blogi kustutanud või blogi sootuks seisma jätnud.
aga ta on endiselt blogija, virtuaalmaailmast ei lahkuta tiitlita.
:)