Eile õhtul käisin jälle korteriühistu koosolekul. Tegu oli hooaja teise koosolekuga, sellega, mis igal juhul hääleõiguslik on. Mingil põhjusel osales seal väga palju neid, kes justkui ei taju ümbritsevat maailma täiesti adekvaatselt. Selle üle, et inimestel oma kodust ja sellega seotud asjadest sügavalt poogen on ja nad ühistu koosolekule ei viitsi minna, ma enam ei imesta.
Mõned väljavõtted mu mälus säilinud mitteametlikust koosolekuprotokollist:
* * *
Koosoleku juhataja (KJ): Hääletame, kes on poolt, et võta pangalaenu ja maja fassaadid mõlemalt poolt ära soojustada?
Enamus on poolt, vastu hääletab 1 ja erapooletuid pole.
Otsus vastu võetud.
* * *
On möödunud aeg, koosolek on edasi veerenud ja arutusel on juba hoopis teised küsimused.
KJ: Ja nüüd hääletame. Kes on poolt?
Tõusevad mõned käed.
KJ: Kes on vastu?
Tõusevad mõned käed.
KJ: Kes on erapooletu?
Jällegi mõned käed.
KJ: Otsus vastu võetud.
Hääl saalist (HS): Aga mille poolt me hääletasime? Mina laenu võtta ei taha!
* * *
Käimas on juba hoopis mingi muu asja arutamine, kui HS ütleb, laenu ei peaks ikka võtma sest pole teada, mida selle rahaga tehakse.
* * * * *
Ma loodan, et nüüd sai ikka otsus vastu võetud, et laen võetakse ja fassaadid soojustatakse. Seda, et soojustatud fassaad tähendab väiksemat küttearvet aga samas ka suurenenud remondifondi makset, ei suutnud paljud kohalviibinud kuni lõpuni mõista. Samuti ka seda, et eelmine ~2mil laen ja otsaseinte soojustamine suurendas maja kindlustusväärtust kokku 20mil võrra.
Ma ei usu, et asi oli keelebarjääris sest traditsiooniliselt peetakse meile koosolek kahes keeles ja valdav osa on mitteriigikeelne. Ja niisugustel on lubatud valimas käia...
Mina olen see loll, kes käib igal koosolekul kohal. Ka sellel esimesel, kus kunagi piisavalt rahvast pole, et midagigi otsustada. Loobuda kah nagu ei saa.
tuttav teema.
Teeme ära!- kollektiivne Jah!
ärme tee ära!- kollektiivne jah!
Milleks me seda tegema peaks?- kollektiivne hämming.
Ärme tee midagi?- kollektiivne jah.
Ja jebaa siis sellistega.
Inimesed, kes on oma elamise 30 aastat tagasi riigilt tasuta saanud, ei adu, et see on nüüd nende isiklik vara. Samuti ei taba nad, et iga õigusega tekib alati ka kohustus.
Muide, kohtades, kus suurem osa korteritest on omandatud turuhinnaga, on selline ükskõiksus oluliselt väiksem.
suuremas kortermajas elades ja juhatutuse liikmeks olles nägin neid õudukaid pea iga nädal, teise korruse elanikud ei saanud aru, miks nemad peavad katuse parandamise eest maksma (5-kordne maja, katus pole nende asi), pooled pensionärid olid arvamusel, et kojamehele maksmise asemel peaks graafiku tegema ja majaümbruse koristamise kõigi omanike vahel ära jagama, mõned ei olnud nõus ka elementaarse remondiga, lisaks pidi koosolekuid läbi viima 2 keeles ja … ühesõnaga, nüüd elan mujal.
Nojah, mul Männikul oli koosolek venekeelne ja ma ei saanud ausalt öelda ööd ega mütsi aru. Koolis ju ei õpetatud selliseid sõnu, mida korteri ja maja remondi jne juures kasutatakse. Ühistu esinaine tegi mulle alati lühikokkuvõtte. Tänavu paraku magasin koosooleku maha, üüriline ei informeerinud kuupäevadest ja ise avastasin liiga hilja. Samas kogemus ütleb, et ega meil seal midagi ei otsustata ega võeta vastu. Kohal käivad valdavalt vanemaealised naisterahvad, kes pole nõus mitte millegi peale kulutama ja ongi kõik. Kõik on nõus, et seda, seda ja toda peab tegema, aga kui läheb jutt rahade peale, siis pole keegi nõus sentigi kulutama. Aga vot tasuta ei tule sul keegi õhutussüsteemi või katust remontima. Neile seda paraku selgeks ei tee.
Lisan veel seda ka, et see väike osavõtu protsent tuleneb vist majade suurusest… Männikul on majas 80 korterit ja kohal käib heal juhul 10 inimest. Praeguses elukohas on 15 korterit ja viimaselt koosolekult puudusid vaid kahe korteri omanikud. Täiesti “juhuslikult” olid need ka ainukesed korterid, millel on üürivõlg…