Kroonilise internetiühenduse puuduse tõttu oli mul sellel nädalal veidi vaba aega ja lugesin läbi Sofi Oksaneni Puhastuse. Umbes 320 üsna ladusat lehekülge teksti. Ei miskit uut, ei miskit erilist.
Ma usun, et iga minuvanune eestlane on juba terve hunniku samasisulisi raamatuid, mis räägivad meile rasketest aastatest, läbi lugenud. Uue vabariigi algusaastatel ilmus niisuguseid virnade viisi.
Ma ei taha üldse öelda, et tegu oleks mingi halva raamatuga, lihtsalt ma juba olen seda lugu lugenud ja tean seda kõike, millest raamat räägib, niigi.
Üks asi, mida ma tähele panin, on see, et Oksanenil paistab olema mingi eriline värk lõhnadega. Ta kirjeldab pea igat situatsiooni ja olukorda lõhna kaudu. Sama märkasin ka Stalini lehmade juures aga siis ei torganud see veel nii palju silma. Võib-olla mittesuitsetajatel ongi niisugune lõhnaderikas maailma aga seda ma kahjuks enam ei mäleta.
Nüüd jään ootama, et kas Oksanen või keegi teine kirjutaks raamatu, mis jutustaks eestlaste eepilisest võidust kurja ja paha üle. Oleks päris mõnusaks vahelduseks kõigele sellele nutule ja halale, mida eestlastest kirjutatakse.
Igatahes, tänusõnad Larkole kes mulle selle raamatu laenas. Tagastan esimesel võimalusel.
Muidugi me oleme palju analoogse sisuga raamatuid lugenud,kõik jubedused peaks nagu teada olema, lisaks igaühe isiklikud kogemused.Aga Oksaneni fenomen peitub minu meelest just emotsionaalsuses (ka. lõhnad). Ega muidu poleks Puhastust tõlgitud juba 24-keelde, tõlkeluba olevat 40 keelele. (AK uudised, kp. ei mäleta).