Peale seda, kui suutsin saavutada esimesel pildil kujutatud situatsiooni, valmis see, mis kujutatud järgmisel pildil. Kruvitud, pahteldatud, lihvitud, ilus, aga värvitu. See laud on nii tugev, et ma võin sinna ise peale ronida ja midagi ei lähe katki. Proovitud, testitud, kindel.
Kes teab, see teab. Aasta tagasi kirjutasin, kuidas vannitoale sai uus uks ette. Sellest, kuidas uks vahepeal ära tuli, pole siia kirjutanud. Juhtub.
Katsu sa tühja koha peale uksehinge kinnitada. Kui ikka kohta pole, siis ei kinnita kah.
Täitsin augu mingi nii mürgise seguga, et pool peret vesistas silmi. Kuna tegu oli äärmiselt kiiresti kivistuva ollusega, siis ei jäänud lõpptulemus üldse ilus. Seda, et sodi sees on ka ukse kinnitamiseks vajalik jupstükk, pole pildilt näha.
Surnud rotti ja poolikut õuna ma selle eest ei saanud, et lubasin lastel endil värvirulli ja -pintsli kätte võtta. Just nemad olid see tagantkannustav jõud, mis sundi mind üksi seda lauda püsti ja pikali keerama. Väikeste ja suurte laste kaasamine keeramisse oleks ilmselt kaasa toonud tõsiseid kehavigastusi.
Igatahes, TEHTUD! Laud on paigas, vannitoa uks jälle ees.
Puhkus.
Mul on see juba tradistsiooniks kujunenud, et märtsis nädala puhates teen ma neid asju, mida ma pika aja jooksul olen edasi lükanud. Olen kõva mees.
Lisa kommentaar