Ma olen alati Facebooki ja teiste sotsiaalmeedia portaalide kaudu sünnipäevaaõnnitluste edastamist ikka natuke imelikuks asjaks pidanud ja seega pole ma seda ka ise vist kunagi teinud. Kuidagi imelikuna on tundunud õnnitleda inimesi mingil kõigile nähtaval ja avalikul viisil selle asemel, et seda silmast silma teha.
Enda sünnipäevaks sain ma aga nii palju Facebooki õnnitlusi, mille üle mul väga hea meel oli, et otsustasin seda imelikuks pidamise põhimõtet tõsiselt revideerida. Varem mõtlesin, et kes see ikka niiväga niisuguste virtuaalsete tervituste üle rõõmustab, aga tuleb välja, et isegi minusugune. Kui mina rõõmustan, siis võib ju ka keegi teine rõõmustada...
Rõõmu jagamine saab mulle ainult head meelt valmistada. Edaspidi kavatsen ma ennast muuta ja ka oma kontakte erinevate tähtpäevade puhul ka virtuaalkanaleid pidi õnnitleda. Kui sul oli hiljuti sünnipäev ja ma ei õnnitlenud sind Facebook'i seinal, siis loe seda postitust just endale pühendatuks.
Silmast silma ja telefonist telefoni suhted jäävad mu silmis siiski endiselt isiklikemaks ja seega tähtsamaks suhtlusviisiks. Isegi SMS saatmine on minusuguse vana lubjaka meelest isiklikum, kui e-mail või rääkimata siis Facebooki seinast.
Õnnitlemiseni ja veelkord aitäh kõigile mõnusate sünnipäevasoovide eest!
Lisa kommentaar