Tegin nädalavahetusel asju.
Käisime Merlega laupäeval kinos. Või teatris. Või siis baaris. Von Krahl on minujaoks alati olnud eelkõige baar, ehkki viimati käisin ma seal pea 10 aastat tagasi. Või umbes nii. Igatahes baarilett oli vanasti veel teises seinas.
Kinos müüdi külastajatele nii õlut (tume, ice), veini, Vana Tallinnat kui ka kohvi. Kõigest sellest suurepärasest valikust (tume/ice) tahtis Merle pidevalt minu joogi ära juua ja mitte enda oma. Aga oled sa enne õllega kinos käinud? Popcorn ja Coca ei loe. Mine vaata asi ise ära.
Seansil näidati filme “Tabamata ime”. Filmi, filme? Ka see oli tavaliselt erinev, sest tavaliselt minnakse kinno ju ikka ühte kindlat filmi vaatama. Meile näidati ühe piletiraha (100.- per feiss) eest tervelt 6 erinevat ehtsat Eesti filmi. Ja ärge minge kohale 2 minutit enne seansi algust. Võite kohad saada, võite mitte, sest lisatoole on ainult piiratud arv. Lisatoolid on üsnagi mitteebamugavad, aga kindlasti on need lauaääretoolid veel paremad.
Ma mõtlesin, et Merle kirjutab siin selle Kultuuri osa ära, aga tema arvustus on väga napp. Seepärast tahan ma ise kultuuriarvustuja rolli endale võtta ja öelda: “Mees, raisk, mis passid, vaata asi ära ja siis tead”. Arvustuse lõpp.
Me võtsime Merlega ühe õlle Von Krahli baaris ja siis läksime koju. Meil oli kodus väga hea olla. Samamoodi, nagu enne kodust äraminemist.
Reedel pidasin sünnipäeva. Mõned läksid varem ära. Mõned läksid hiljem. Mõned jätsid asjad maha ja avastasid selle alles täna. Mõned ei jätnud midagi maha. Kadunud asjad on alles ja valveall.
Ja pealegi, mul on puhkus, st et ma peaksin oma vabast ajast bloogi kirjutama. Loll vää? A tegelt ikka. Pildil on jääskulptuuri taha peitunud Merle.
Lisa kommentaar