Eile sai käidus teatris NO99 etendust "GEP ehk Garjatšije estonskije parni" vaatamas. Võibolla peaks hoopis ütlema, et teater NO80...
Lavastus põhineb näitlejate improvisatsioonidele, võrgutusõpikutele ja erinevate eestlastega toimunud kohtumisõhtute stsenogrammidele. “Rahvaarv kasvab veel poolteist aastat, siis sündivuse kasv peatub,” ütleb demograaf Kalev Katus. “Tulevik on selge: osa rahvaid sureb välja, toimuvad suured muutused rahvaste pingereas ning ellu jäävad vaid need, kes suudavad oma ühiskonna alustalasid otsustavalt muuta. Rahvastikuteadlased on ühel meelel: senised meetmed pole aidanud, vaja on hullumeelset ideed.” Ja see idee on olemas.
Millest etendus räägib? Nagu ikka, iga teatrietenduse, raamatu, filmi, jne. kohta võib öelda, et inimestest. Ma arvan, et igaüks leiab sealt oma mõtte ja päris enda oma pean ma nüüd veel natuke aega mõtlema.
Esimeses vaatuses saab rohkem nalja ja teine on tõsisem. Näidatakse ka paljast ihu ja tehakse pauku. Laiemas plaanis esitatakse hunnik küsimusi, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu läheme? Kellele meid üldse vaja on ja miks?
Oma eelmisele NO99 kogemusele tuginedes võin öelda, et neil vist ongi kombeks vint täiega üle keerata. Lavadekoratsioone kasutatakse jällegi minimaalselt.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et mulle väga meeldis. Väga ammu pole ma teatris näinud, et publik püsti seistes aplodeeriks. Viimati oli vast kusagil üheksakümnendate keskel, kui uuel ärkamisajal näidati isamaalisi näidendeid.
See etendus on muideks ka Eesti Teatri Festivali Draama 2007 suure auhinna laureaat. Kellel veel võimalus on, mingu vaatama. Eriti võimalust ei ole, sest kodulehe andmetel on kõik etendused juba välja müüdud.
Pilt ja tsitaat pärinevad etendust tutvustavalt lehelt.
Lisa kommentaar