Meil on Tallinnas Islandi väljak selle auks, et Island meie taasiseseisvumist esimesena tunnustas. Meie Välisministeeriumi seinal on mälestustahvel selle tunnustamise mälestuseks. Me tähistame 21. augustil Islandi päeva millega me täname Islandit, et nad nii tublid olid ja meid tunnustasid.
See, et kui me väikesed ja abitud olime, ja keegi, kes tugevam oli, meid aitas, on meil hästi meeles ja see on väga hea.
Paha on see, et nüüd, kus me suured ja tugevad oleme, me ise enam teisi väikeseid ja nõrku aidata ei taha. Keerame selja ja teeskleme, et pole kuulnud ega näinud.
Meid külastas kõrge aukandja dalai-laama ja meie riigil on justkui täitsa savi. Riik on, kallis külaline on, aga need kaks omavahel justkui ei kohtu. President kohtub laamaga mitteametlikult ja ütleb, et toetab ühtse Hiina poliitikat. Peaminister hoiab lihtsalt madakat profiili. Pealinna linnapea avab kohtumise asemel soojussõlme... Riigikogus kohtus laama Tiibeti toetusgrupiga kelle hulgas "on ka ministreid" (Au ja kuulsus nendele, kes osalesid!) ... jne, jne.
Nõrk!
Hiinaga sõbralike suhete säilitamine on ka kindlasti oluline aga kui need "teised" oleksid 20 aastat tagasi üritanud Venemaaga häid sidemeid hoida, siis Eesti ei oleks ju praegu siin, kus me nüüdsel hetkel oleme.
Meeldetuletuseks tsitaat ühest heast Tõnis Mägi laulust:
On jälle aeg selg sirgu lüüa
ja heita endalt orjarüü,
et loomishoos kõik loodu
koos võiks sündida uuesti.
Ja et oleks selge, siis minu arvamus on niisugune, et meie (Eesti riik) peaks toetama neid väikeseid ja nõrku, kes toetust vajavad. Seda tuge, mida me ise kunagi saime, oleks aeg suureks ja tugvaaks saanuna edasi anda.
Igatahes, õnnitlused kõigile lugejatele tähtpäeva puhul! Ma loodan, et keegi teist ei pea kunagi ühegi võõrvõitlejaga internetis tuutuamisest karmimal tasemel kohtuma.
Elagu Eesti!
Lisa kommentaar