Ma olen kindel, et suve- ja talveaja pideva kruttimise taga on lüpsjate ja postiljonide ülemaailmne vandenõu. Mõlemal neil on mugav oma hommikust ringi teha kui on valge ja pole ohtu pimedas virtsa või pori sisse astuda.
Selleks, et maailmas oma kontrolli ja võimu säilitada, töötasid nad välja niisuguse kellakeeramise triki, mis paljud inimesed 2 korda aastas rivist täiest välja lööb. Nii on neil hea omavahel salaplaane pidada ja maailma oma äranägemise järgi juhtida.
Ma kohe ootan, et internet ajalehed lõplikult välja suretaks ja piima kuskilt GMO puu otsast saaks. Siis sureksid postiljonid ja lüpsjad välja ning kella edasi tagasi kruvimisel oleks loodetavasti lõpp.
Minul isiklikult on jupp aega peale kellakeeramist kõht täiest valel ajal tühi ja unegraafik metsas. Vastik on. Pealegi meeldiks mulle õhtune valgus palju rohkem, kui hommikune. Mida mul tööl olles selle valgusega ikka niiväga peale hakata aga õhtune kuluks vahest marjaks ära.
Ei ole see nii, et lüpsjad on kellakeeramise taga.
Pigem juba linnavurlede plaan maaelu soiku lüüa.
Kõik see tööstus asub linnas: et raha kokku hoida, tuleb energiat säästa, selleks kustutatakse tööstustes tuled: järelikult on tööstuste omanikud selle kellakeeramise taga.
Mis lüpsjatesse puutub, siis nemad on sunnitud tööstuse dikteerimisele kaasa minema, muidu piimaauto sõidab tühjalt tagasi ja see tühisõit tuleb lüpsjatel enese taskust kinni taguda. Tegelikult olid lüpsjjad need, kes olid kellakeeramise lõpetamise poolt, nemad töötavad päevast päeva loomadega. Nad teavad, kuidas piimatoodang langeb mõneks ajaks, sest loomadele tekitab kellakeeramine stressi.
Ahjaa, nüüd mõte liikus rohelistele: ka nende poliitika huvides on kellakeeramine kasulik.
Mina ei ole ei lüpsja ega postiljon, aga kellakeeramine mulle meeldib. Mulle meeldib valge aeg, sellepärast. Minu sisemine kell keerab ennast küll varem – sügisel umbes nädala ja kevadel umbes kaks. S.t. sügisel hakkan kauem magama hommikul, sest pimedas on raskem tõusta ja kevadel hakkan sujuvalt kell viis-kuus ärkama, sest päike on väljas.
Ma arvan, et kellakeeramise taga ongi need, kes ei tööta akendeta kuubikus ja ei sõida iga päev metrooga tööle, nii, et päikesevalgusest täiesti võõrutatud oleks – need, kes ei ole veel muutunud Chaplini mutrikeerajateks tänapäevases tööstuses :-)
Mulle meeldib samuti valge aeg aga enne tööd pole mul sellega eriti midagi peale hakata. Kui töölt koju jõuan, on juba pime. St. valge aeg päevas justkui on olemas aga täitsa valel ajal.
Minule on oluline vist eelkõige see, et ma ärkaksin valgel ajal ja läheksin kodust välja valgel ajal (kuigi ega see Eestis ei ole ka talvel alati võimalik). Lisaks on oluline see teadmine, et väljas on valge: et lõunapaus oleks valgel ajal ja auditooriumis/kabinetis ei peaks kunstvalgust kasutama. Õhtused tegevused võivad aga vabalt olla pimedas (kohvikud, baarid, teatrid, kinod, jne)
Kuid kellakeeramise aspekt on minu jaoks väga tugevalt just unerežiimiga seotud – tõuseb päike varem, tõusen ka mina ja vastupidi. Kellakeeramine tõstab need ärkamised/magamaminekud sotsiaalselt normaalsele ajale.
Mulle kella keeramine ei meeldi. Kui siis ka just ehk nagu vastupidi. Et sügisel oleks õhtul kaem valge väljas jne. Pealegi ei ole sellel mittemingisust efekti kaemaks kui paariks nädalaks. Läheb ju nii kiiresti järjest pimedamaks.
Pealegi hommikul tööle “roomates” ei näe niikuinii mittemidagi veel. Ja õhtul on juba liiga pime, et midagi näha.
Aga loomadega töötamise kogemusest mäletan mina, et hobused tahtsid ikka samal ajal süüa kui varem. Ja kui sa siis kasvõi kümme minutit hiljem talli jõudsid, siis said ikka väga kõvasti “sõimata”.
Ma ei salli ka kella keeramist. Mu isiklik kell tundub jäigalt maakeraga ühenduses olema ja kruttimine viib mind mitmeks kuuks segadusse. Tavaliselt harjun uue ajaga täpselt selleks ajaks, kui jälle keerama hakatakse. Väga nõme. Talve ajale minekuga kaotan ma igasuguse valge aja – vahetult enne keeramist sain ma vähemalt valges koju. nüüd lähen pimedas tööle ja tulen ka pimedas. Ei tööta kuubikus ega kaevanduses, aga töö kõrvalt aknast välja vahtimiseks aega ikka ei jää. Kevadel pean jälle üle mõistuse vara ärkama, et normaalselt tööle jõud. Varem ka harjutama ei saa hakata, sest hoonesse ei saa lihtsalt varem sisse ja niisama kodus passida ma hommikul ei raatsi.
Tunnetan kellakeeramist kui isiklikku solvangut ja pahatahtlikku *****keeramist mulle.
toetan aarne protesti kahe käe ja nelja jalaga. selle korra keeramise tulemus on (ei midagi üllatavat – see kordub igal sügisel) see, et üle nelja tunni öösel magada ei õnnestu, sest kell on ikka täitsa paigast ära. vastupidiselt üldlevinud arvamusele, et kui tund juurde antakse, siis on see lihtsam – sügisene keeramine lööb mu oluliselt pikemaks rivist välja, kui kevadine. homme imot soetama. magada tahaks, rsk!