Läksin üksõhtu voodisse ja nägin, et naine loeb Juhan Liivi luulekogu. Küsisin, et miks minu luuletusi ei loe. Vastuseks sain, et mul justkui polevatki ühtegi luuletust. Nagu ma poleksi miski mees. Nii see asi enam kauaks ei jää.
Poeesia on Wikipedia andmetel värss- ehk seotud kõne, kirjanduse osa, mida sidumata kõnele ehk proosale vastandab teksti eriline liigendus, rütmil rajanev struktuur; sõna "poeesia" kasutatakse ka lüürika tähenduses.
Kui raske saab olla ühe luuletuse kirjutamine… Puutöömees peab tundma riistu ja materjali, müüja peab tundma kaupa ja raha, autojuht peab tundma rooli ja teed ning kirjanik peab tundma tähti. Siinkohal meenuvad surematu Majakovski sõnad “Ühte sõber tõde tea / raiu kõrva taha. / Meie maal kõik tööd on head / vali millist tahad.”. Valiks siis seekord luuletaja tee.
Luuletaja peab samuti oma tööd oskama. Luuletaja peab teadma sõnu ning inimesi, kellele ta kirjutab. Hea oleks, kui luuletaja tunneks ka mõnd tekstitöötlusprogrammi, siis saab valmisvorbitud teosed kiiremini toimetajale ja trükki paisata. internetiühendus tuleb kasuks.
Väike luuletaja kirjutab luuletuse, mis mõjub med-õele, kuid finantsspetsialisti hinge jätab külmaks, soojendab direktorit, kuid prostituudi jätab kahtlevaks. Suur luuletaja kirjutab nii, et igaühele mõjub, ehkki personalijuht leiab sealt oma iva mis ei kattu üldsegimitte pangatelleri leituga.
Hea luuletaja teab palju inimesi ja palju sõnu. Ta valib sõnad nii, et neid tunnevad nii presidendid kui turvamehed, direktorid ja käskjalad. Sõnu saab sõnaraamatust ja tutvusi saab nurga pealt baarist. Seega, eeltöö on tehtud.
Riimid? Vajalikud? Kindlasti mitte. Riimid ahistavad, luulesõna lendab vabalt. Kui riimi tahad, siis kuula telekast mingit limpa või vinku räppi. Luuletus peaks olema kuulajale tuttavate sõnadega ja tekitama ka vist mingi emotsiooni.
Eriline liigendus? Võib, aga ei pea. Kas paremale joondamine on eriline? Aga keskele? Kui luuletaja tahab olla tõeliselt luulelugejasõbralik, siis alustab ta oma luuletust vasakult ülevalt ja kirjutab järjest kuni paremani. Kui parema algus vastu tuleb, siis tuleb revahetus ja järgmine rida algab jälle vasakult. Meistrid on nii teinud, see meetod töötab.
Rütm? Kindlasti vajalik. Igaüks, kes on kunagi muusikat kuulanud, leiab hea luuletuse juures oma, just täpselt endae sobiva rütmi. Mõnede kuulsate luuletajate luuletusi esitavad ka bändid laulude pähe ja olgem ausad, luuletused sobivad rütmiga väga hästi.
L2 kanalilt signaali oodates
GLONASS my ass
initsialiseerisin seadme
koodilist oli ikkagi kadunud
referentsjaama ei olnud
Eelmisest kolmest luulereast saavad aru ainult spetsialistid, seega massidele see ei sobi. Aga kes julgeb väita, et see ei ole luule? Rütm ju on. Teadmamees saab aru, et olukord on jama. Suur luuletaja niisugust luuletust siiski toimetajale ei saadaks.
Aia ääres tänaval,
linnast tulles väli,
KÜLM.
Mesipuu poole!
Juba olnud? Aga millist kujundit sa siis tahtsidki? Iga uus on taasavastatud vana. OK, OK. Üks õige Eesti algupärane luuletus peaks ikka omanäoline ja uus olema.
Kunagi noorena kirjutasin ma programmi, mis koostas ise haikusid. Kindlasti lasin ma testimise käigus sealt hea mitu tuhat haikut välja. Kas ma olen nüüd eesti suurim haikumees?
Huvitav, miks mu mõlemad luuletused on negativisatlikud? Ehkki, teine nagu natuke lubaks.
Koostasin kõrval pildil oleva tehnilise plaani, panin paika algse ülessande püstituse. Peale esialgsete plaanide paikapanemist töötasin ma Kapakohila sõltumatus teadusuuringute instituudis välja täiesti uue programmi kehakaalu ja –mõõtmete vähendamiseks.
Tegin nädalavahetusel asju.