Läksin ükspäev Rimisse - naine käskis lapse sünnipäevatordile küünla osta. Küünlad pühadele õdedele Rimist leidsin, kuid numbriga sünnipäevatordiküünlaid ei leidnud.
Kõrvalosakonnast leidsin Rimi töötaja, kes kaupa riiulisse ladus. Tervitasin teda ja küsisin, et kas neil kusagil on küünlaid sünnipäevatordile.
Mutt - ei oska teda paremini nimetada - ei vaadanud mulle otsagi ja viipas: "Tööstuskaupade osakond on seal...". Ma küsisin vastu, et osakond on seal, aga kas seal soovitud küünlaid kah on?
"Ega ma ei tea kõiki neid kaupu - neid on nii palju!" nähvas kuri mutt mulle vastu. "No kuidas ma jõuan," pobises ta veel edasi.
"No tule, taevas, appi!" tahaks selle peale klassikuid tsiteerida - kaupluse töötaja ei jõua meeles pidada, aga mina kliendina pean seda tegema!?
Hääletasin jalgadega ja läksin sellise suhtumise peale Selverisse. Seal veetsin kaupluses kokku 3 minutit ja lahkusin kahe küünlaga - järgmiseks tulevaks sünnipäevaks ostsin kah küünla ette ära.
Teel Selverisse tuli mul meelde juhus, kus olin Selveris pop-corni ostmas (taas naine käskis osta). Ei suutnud seda kuidagi leida ja küsisin teenindajalt abi, et näidaku ta, kuhu suunda ma peaksin hoidma, et soovitud kaup leida.
Teenindaja võttis mul sõna otseses mõttes varukast kinni ja vedas mind pop-corni riiuli juurde ja näitas, millised valikud pakkuda on. Teenindus viis pluss, veel paremgi.
Mis on jutu moraal? Moraal on see, et vaevalt Selver minu 17-kroonise arve pealt nüüd küll rikastub, kuid järgmisel korral on poodimineku esmane valik on pigem Selver.
Seda eelistust kindlustab veel paarinädalatagune juhus, kus naise kirjutatud poenimekirjast leidsin Rimist kõigest ca 15% toodetest, Selveris aga olid kõik olemas.
Selle postituse on kirjutanud anonüümseks jääda soovinud külalispostitaja.
Tahad minu blogis oma teksti avaldada? Loe: Külalispostitused
minu blogis - tahad ka?