Olen juba üks aasta, üks kuu ja üks nädal kiilaspea olnud. Erinevalt eelmisest suvest pole ma oma pead ära põletanud. Tegelikult ei ole ma muidugi päris kiilakas, koduse juukselõikusmasinaga jääb millimeeter või kaks ikka pähe alles. Selle väite kinnituseks on ka esimene illustratsioon. Pildil olen umbes ühepäevase soenguga.
Nüüd siis mõned müüdid kiilaspäisuse kohta.
Kiilakal kulub vähem shampooni.
Vale! No vähemalt minu puhul. Kuna paarimillimeetrine harjas korjab mustust külge paremini kui pikem juus, siis peab pead tihedamalt pesema. Shampooni kulu on varasemaga võrreldes samaks jäänud ja korraga kulub shampooni senisest vähem.
Juuksurile kulub vähe(m) raha.
Nii ja Naa. Kiilaks ajamine on mulle erinevates kohtades maksma läinud 25 kuni 60 krooni. Kvaliteedivahet ei pannud tähele ja lõpuks jäin selle 25.- koha juurde. Juustega olles maksis mul tavaline juuksuriskäik orienteeruvalt 100.- ja ma ei pidanud seda üldse nii tihti tegema. Alles peale koju juukselõikusmasina ostmist (~400.-) ostmist on kulud praktiliselt olematud. Ise siiski pügamisega hakkama ei saa ja vajan selle juures abistavat kätt. Aega kulub alla 5 minuti.
Kammi pole vaja.
Õige! Kammi ja juukseharja pole nüüdseks juba üle aasta kasutanud. Kusagil on nad mul mõlemad siiski alles. Igaks juhuks.
Mütsi on vaja.
Õige. Kiilas pea on päikesele palju vastuvõtlikum ja aegajalt, mõnel terve päeva kestval väliüritusel, on müts ikka väga abiks. Kiilaka eeliseks on see, et jahutust saab suvalisest kraanist, veepudelist või purskkaevust kiirelt kätte ja pärast ei ole vaja kuivatamise pärast muretseda. Selle tõestuseks teine illustratsioon möödunud nädalavahetusest.
Kunagi tahtsin lihtsalt proovida, et mis tunne on kiilakas olla. Nüüd paistab, et jään kiilaks kohe pikemaks ajaks ja karvakasvamise plaane lähiajaks pole.
Oleks ma mees või vähegi julgem inimene, oleks ma ka kiilakas.